Kuulasin jooksu saateks hiljuti Third Day laulu Slow down...
Olen viimasel ajal palju sellele teemale mõelnud.
Tell me to slow down if you see
That I'm runnin to fast in the wrong race.
Tell me to slow down if you think
That I can't keep up with my own pace
Tell me to slow down cause you know
If there's ever any question
Tell me to slow down, turn around
Let me change my direction.
Minu loomuses on teha palju ja teha korraga. Olla tubli ja aidata kaasa koguduses, kodus, tööl ja anda endast nii palju kui võimalik. Just selliseks ma olen loodud ja mulle annab jõudu see kui mul on palju pooleli ja ma tunnen, et ma olen läbi kõigi nende tegevuste ja ülesannete elus. Ja nii ma torman kuni ma enam ei jaksa tormata. Nii ta on. Viimased 3 aastat olen aga olnud kodune ja see on mu elutempot kõvasti muutnud. Olen pühendanud ennast kodusele elule ja teinud pausi kõigest muust. Mõnes mõttes ma tunnen, et see aeg on olnud jube vajalik ja Jumal on mu ellu just sellise "slow down" hetke toonud. Hetke, mis on juba 3 PIKKA aastat kestnud. Annan endast maksimumi kodus ja väheke ka mujal aga kindlasti mitte nii nagu varem. See on olnud kasulik ja õpetlik, sest olen aru saanud, et ennast ei pea lolliks jooksma. Samas...ma tunnen kärsitust ja rahulolematust. Ma tunnen, et mu potentsiaal ja anded lähevad raisku. Vaatan vähemalt kord päevas töökuulutusi ja unistan, mis ma kõik on tööga võiksin teha ja kuidas inimesi läbi õpetajakutse juhtida. Samuti mõtlen koguaeg, et mis liinis ja mis valdkonnas ja millises kirikus kaasa aidata. Oeh, raske on sedasi...on kutsumus midagi teha ja kasutada oma ande aga samas kodus olles olen ma ju kõige efektiivsem. Ma panustan kahe väikese poisi ellu ja muudan see läbi nende elu jäägitult. Ma nüüd ei teagi...
See rahulolematus mu sees läheb aina suuremaks, samas ma usun, et Jumal on mind läbi "slow down" hetke palju õpetanud ja näidanud elus millised peavad minu prioriteedid olema. Võib-olla ma tahan lihtsalt palju teha selleks, et saada teiste heakskiitu, äkki see aktiivsus ja energilisus ei olegi õigetel põhjustel. Samas...mul on südames aidata kaasa koguduses ja kasutada oma ande seal. Ja nüüd ma olengi siin...just sellises olukorras, et kodus olemine on kindlasti see minu koht ja minu kutse aga samas tahaks veel midagi teha. Oeh...ja siis kordan endale, et "slow down". Kui keegi oskab nõu anda, siis palun..
Minu nõuanne on seda slow downi väga tõsiselt võtta! Kui su enda sees ei ole rahu, siis ei saa sa ka teistele kasuks olla. Räägin omast kogemusest. Jah, kui pidevalt on mitu asja teoksil, siis tõepoolest on tunne, et oled kasulik ja vajalik inimene. Aga nagu sa ise ka ütled, oma poiste ja mehe jaoks oled sa praegusel hetkel (olgugi, et see hetk on mitu aastat pikk) see kõige vajalikum. Carpe diem!
ReplyDeleteTsau! Pool aastat tagasi olin samade mõtetega sügavas augus. Siis sain vastuse, et "minu koht praegu on olla kodus, oma lastele ja abikaasale. See on periood minu elus ning ma pean seda tegema nii hästi kui suudan, kuid pean tegema seda koos Jumala abiga. See on praegu minu koht." Selle peale tuli rahu südamesse.
ReplyDeleteJumalariigi töö hakkab pihta meie kodust, meie perekonnast!
http://raadio7.ee/stp.asp
ReplyDeleteSoovitan lugeda - Sõna tänaseks päevaks 29.05.2011
Aitäh teile! Olen ka ise jälle ja jälle jõudnud samasse kohta, lihtsalt mõnikord see rahutus kasvab nii suureks, et tahaks kangesti reageerida.
ReplyDelete