Grillihooaeg avatud!

Viimase kolme päeva jooksul oleme iga päev grillinud. Eestist õnnestus 2 totsikut seda head ja õiget materjali kaasa tuua ja siis avastasime neljapäeval, et ühel saab samal päeval ja teisel järgmisel päeval kehtivusaeg läbi. Kell 21 asusime siis tegutsema, panime grilli kokku ja kobisime kõik välja. Pakkisime poisid ja hakkasime grillima, jube mõnus oli, lõhn, värske õhk, oma aed ja oma perekond. Sõime 22 paiku šašlõkki ja olime õnnelikud.

Eile läksime kohalike emmedega, kõik eestlased, Laune perhepuistosse, pakkisime 3 emmet + 6 last autodesse ja asusime varakult teele, grillid ja toidud kaasas. Jube mõnus oli, päike kõrvetas ja lapsed jooksid ennast segaseks, sõime ja olime, lõpuks avastasime, et kl on 15 ja asusime teele. Ma ei saa ära tänada Jumalat selle eest, et ma olen saanud nii paljude toredate eestlastega tuttavaks. See on ütlemata mõnus, sest eesti laste seltskonnas on K hoopis rõõmsam ja seltskondlikum, soomlastega läheb tal alati kaua, enne kui hakkab kellegagi mängima ja ma olen nii õnnelik, et nendel kahel emmel on umbes sama vanad lapsed kui mul. Super lihtsalt!

Täna oli siis 3. grillimine, sest on Vappu-eelne õhtu, mis tähendab soomlastele pidu-pidu-pidu. Saime kaugete sõpradega kokku perhepuistos ja algne plaan oli piknikut pidada ja nautida ilma sealsamas aga kuna vaheldumisi tuli vihma ja kohati oli ikka jube külm, siis otsustasime pikniku muuta grillipeoks. Ühines veel üks eestlastest perekond, kus mõlemad vanemad on arstid ja neil ka 2 last, ehk siis 6 täiskasvanut ja 5 last. Tulime siis suunaga meie poole ja alustasime peoga. Väga tore oli tutvuda uute inimestega ja vabas õhus olla, lapsed mängisid...Kahjuks pidi Ingmar minema täna öövalvesse ja pidu lõppes juba 17 paiku aga see-eest oli see aeg väga kvaliteetne.

Kolm grilli, kolm päeva. Nüüd peab pausi pidama, mõni ime, et mu tublile trennigraafikule ei järgne tõsisemat kaalulangust...ahhh:)

Uudis on ka see, et K sai jalgratta ja õpib sellega edasi liikuma, ta on väga tubli ja sihikindel .

PS. Annika, need ongi need lilled, millest rääkisin. Vaatasin järgi, et peaks kobarhüatsint olema, soome keeles helmililja.

Lilled õitsevad ja vähe on tubast aega, naudime ilma ja uusi tuttavaid igal võimalusel. Mis paremat sünnipäevakinki oskaks tahtagi...piisab kui on toredad inimesed ja head vestlused. Süda on rahul.

Tagasi kodus...

...on hea olla.

5 päeva Eestis möödusid kiiresti aga olid iga hetke väärt:

-palju aega olla kahekesi Iga

-mõnusad maitseelamused

-Kristus on tõesti üles tõusnud ja elab minu sees

-pikad ja sisukad jalutuskäigud

-vanad sõbrad

-Tartu

-pulm

-nostalgia ja kohati ka kurbus

-taastatud naeratus

-meri ja tuul

-päike ja pruunikas jume

-uued tuttavad

-mänguväljakud

-magamata ööd ja väsimus

-öine sõit tagasi koju ja sügav uni

Tivoli

Nädalavahetus on möödas.

Jube mõnus oli: päike, värske õhk, tublid lapsed ja abikaasa, kes oli 100% meie. Enamus ajast olime väljas, riisusime lehti, istutasime lilli ja jalutasime linnas. Eile hommikul oli uksekell, tegime ukse lahti ja seal oli kaks väikest tüdrukut, korv käes ja pajuoksad korvis, lugesid luuletust. Me siis kuulasime ära ja vahtisime lolli näoga üksteisele otsa, et mida nüüd siis...? Ingmar küsis pisikestelt preilidelt veel, et mis päev täna on. Kumbki ei osanud vastata. Ma siis taipasin, et ilmselt tahetakse kommi ja läksin varusid üle vaatama, samal ajal ühe tüdruku ema tuli ja seletas, et on urbanipäev ehk siis lapsed käivad ja toovad pajuoksi ja soovivad pererahvale tervist ja ilusat kevadet ja tahavad vastutasuks midagi head. Vot nii siis kombeid, huvitav avastada, et ka meie lähiriikides on mingeid tähtpäevi, millest ma pole varem midagi kuulnud! Palmipuupühal võidakse siis ukse taha sedasi ilmuda, nüüd olen juba asjaga kursis.

Peale seda huvitavat kohtumist, tuli meil hea mõte Tivolisse minna. Jõudsime juba kl 11 kohale aga nagu Soomes ikka pühapäeviti, siis Tivoli avati kl 12. Mängisime siis Lahti kõige ägedamal mänguväljakul ja nautisime ilma, P magas kogu hommiku kärus. Lõpuks jõudsime ka atraktsioonide juurde ja esmamulje oli suht kehva aga mida rohkem inimesi tuli ja kui melu hakkas pihta, siis tundus korraga Tivoli sama äge kui kunagi väiksena. Leppisime kokku Iga, et suvel lähme Eestis Tivoli tuurile ilma lasteta ja ostame käepaela ja terve õhtu sõidame erinevate atraktsioonidega. K oli vaimustatud, tahtis kohe sõitma minna. Panime ühe helikopteri peale aga enne sõidu algust hakkas karjuma, et tema kardab ja tahab maha. Vabandasime siis viisakalt ja tõstsime ta viimasel hetkel maha. Natuke jalutasime ja tutvusime olukorraga ja K otsustas veel kätt proovida. Seekord õnnestus ja lõpuks sõitis erinevate atraktsioonidega ja oli nii rongi, auto, helikopteri kui ka vormeli roolis. Tal tekkis täielik hasart. Jube mõnus hommik oli: suhruvatt, päike, tivoli. Nüüd ootan juba suve, et saaks ka sõitma minna.

Oma aed

Ma olen vist päris võhik sel alal aga see aasta on siis esimest korda meil oma aed. Aed pole küll teab-mis suur aga on ikkagi olemas. Kevadlilled unustasin õigel ajal maha istutada (kuigi olid valmis ostetud) ja nüüd siis mõtlen, et milliseid lilli pottidesse panna ja üldse kuidas see värk käib. Kui kellelgi on häid soovitusi/ideid, siis palun, andke tulla. Ma tunnen end suht rumalana. Eile panin tuppa pottidesse lilli ja maitsetaimi, mis siis maikuus peaks saama maha istutatud. Nüüd mõtlengi, et ega ma midagi valesti ei teinud, pärast ei tulegi midagi ja K nii ootab, et lilled hakkaks kasvama.Põnevus on suur:D Otsin nüüd verandamööblit aga jube kallis on, oleks ikka sügisel pidanud vaatama. Peab vist midagi ise välja mõtlema, Eestist osta oleks vähemalt 100 euri odavam aga samas meie auto peale küll ei mahu. Rattad said ka osta.ee kaudu ostetud ja nüüd sama mure, et kuidas nad küll Soome toimetada. Loodan, et õnnestub nädalavahetusel aed veel üle riisuda ja mõned pildid lillemajandusest teha. Grilli oleks ka vaja aga jah, küll jõuab. Juba huvitav on avastada mingi uus valdkond nagu aed ja õu, pole varem väga tegemist olnud nendega.

Ei saa enam tagasi

Viimasel ajal on olnud mitmeid olukordi, mille tagajärjel olen väga kurvaks muutunud. Eriti läheb mulle hinge see, kui ma mõistan, et miski pole enam sama ja miski ei saa enam olema nii nagu varem. Eelmine nädal sain aru, et ma ei saa ilmselt nii pea või siis mitte kunagi hakata tööle seal, kus ma olin ja ma ei saa teha seda, mis mulle meeldis. Need inimesed, õpilased, töökeskkond jne. See kõik on lännu. Muidugi ma loodan, et ma kunagi leian siin või kusagil mujal omale hea erialase töö ja arenen läbi selle edasi aga see, mis oli enne, Noored Kooli, Ülenurme gümnaasium, töökaaslased, õpilased..neid ilmselt enam ei tule. Kurvaks tegi ka eile see kui käisime mänguväljakul ja seal on kamp soome emmesid, kel kõigil samuti 2 last ja peaks nagu palju ühist olema aga nad täiega ignoreerivad mind. Teretan ja üritan avatud ja lahke mulje jätta aga nad ikka vestlevad isekeskis ja minust välja ei tee. Seisan seal K-ga ja mängin temaga, P tavaliselt magab kärus ja tunnen ennast jube halvasti. Raske on sulanduda. Raske on olla see keegi võõras. Raske on alustada nullist. Mulle tundub, et soomlastega on natuke lihtsam sellist mulajuttu ajada ja võõrastega midagi rääkida, Eestis ma väga vähe hakkasin võõraste emmedega rääkima näiteks aga samas sügavamaid sõprusi on palju raskem rajada. Vb seda ka keele pärast, sest ma väga keerukaid ja tundmatuid teemasid ei oska soome keeles arutada aga jah ikka ja jälle.. Oeh...sellised mõtted. Mis oli, see oli, ootame nüüd seda kõike, mis tuleb. Täna oli vähemalt meil kohalike eesti emmedega jube tore sünnipäev. Peale kerhot kirikus, läksime majade vahele grillima ja ühe emme sünnipäeva tähistama. Oli palju sööki ja jooki, lapsed mängisid liivakastis ja tegid palju pulli, meie istusime, rääkisime ja sõime ja nii lausa 3 h. Kui soomlased mind omaks ei võta, siis vähemalt kuskil on ikka mõni eestlane kellega on lihtsam suhelda ja kellega palju ühist. Hää on olla eestlane.

Itaalia 2 pildid

Itaalia 2

Jätkame siis...

3. päev

Ärkasime varakult üles, sest põnevus oli suur, et kus me oleme ja mis siin teha saab. Hotell oli Rapallos super, jäin väga rahule, ainult hommikusöök oleks natuke tervislikum ja mitmekesisem võinud olla. Aga see selleks.. kõhud saiakesi täis, läksime promenaadile, et siis Vahemerd nautida. Kell oli muidugi 8.30 aga inimesi oli jube palju, tegemist oli reede hommikuga. Jalutasime ja nautisime, meri, päike, palju ilusaid paate, huvitavad inimesed...I läks autole parkimiskohta otsima ja mina jäin promenaadile Minu Marokot lugema, samal ajal jalutas mingi kindel grupp mehi mööda, sellised 60-70-aastased härrasmehed, ilmselt pensionärid, jalutasid, jutustasid ja nii ikka mitu-mitu korda, vahepeal istusid pargipingile ja siis jälle mööda promenaadi. Huvitav oli neid jälgida, tundus, et nende elu ongi iga päev selline. Lugesin ja sain isegi ühe korra "ciao, bella!" osaliseks ja siis tuli I. Otsustasime, et lähme Cinque Terresse, mis kuulub Unesco alla ja on üks põhilis vaatamisväärsusi meie piirkonnas. Tegemist siis 5 linnaga, mis on otse mere ääres, kaljude peal ja millest ainult kahte pääseb autoga, ülejäänudesse pääseb rongi, laeva või bussiga. Otsustasime kogu tee ette võtta rongiga. Sõitsime tund aega kõige tagumisse linna, milleks Riomaggiore ja hakkasime sealt tagasi kõmpima mööda mereäärset teed. Jube mõnus oli, soe päike, ilus vaade, väha turiste jne. Jalutasime..ja jõudsime Manarolasse. Sealt edasi jalutada ei saanud ja läksime rongiga Vernazzasse. Seal siis sõime, pildistasime ja lihtsalt olime. Oeh, tahaks tagasi!Vernazzas oli kohe mere ääres üks punane maja, mida olime varem piltidelt näinud ja I lubas mulle enne reisi, et ta viib mu selle punase maja juurde teadmata millises linnas see üldse asub..aga hakkama sai. Super. Sõime pastat ja pitsat ja avastasime, et arvele oli pandud veel üks põhiroog juurde..hahaha, õnneks, ma selle õnge ei läinud ja läksin korda majja lööma. Vabandati eksimuse pärast. Itaallased on...kavalad, tahavad igal võimalusel rohkem teenida su pealt. Käisime veel rongiga ka viimases linnas, Monterosso al Mare ja seal oli imeilus rand, I viskas lutsu ja jalutasime terve linna läbi. Jube tore päev oli, kahekesi avastada ja jalutada, ilma, et oleks mingi pinge, et peab kiiresti jälle kuhugi minema või kellelgi tuleb jälle uneaeg peale.. Jõudsime tagasi hotelli ja mõtlesime, et magame natuke ja siis õhtul lähme sööma aga enam me üles ei ärganud ja magasime 13 järjest...vot, nii põnevad inimesed oleme.

4. päev

Ärkasime ja olime ülipuhanud, pea oli selge ja mõnus oli olla. Sõime oma magusat hommikusööki ja plaan oli minna kohalikku ümbrust paremini avastama. Jalutasime poodides, sõitsime praamiga paar linna edasi Portofinosse, kus sadamas olid mingi mega-mega kallid jahid, ikka sellised 150-200 000 eurot maksvad, jalutasime ja vaatasime, mis inimesed nendel jahtidel ka on, unistasime, et äkki meil on ka kunagi selline, hahaha...Sõitsime bussiga tagasi San Margherita Liguresse, käisime söömas (seekord ei pügatud) ja otsustasime jalgsi kõndida tagasi meie linna, Rapallosse. See "olematu-tee-mille-I-avastas" oli päris konarlik ja kohati väga raskesti läbitav, mäest üles-alla ja siis vahepeal 2-meetrine riba suurte villade tagant, villad olid muidugi ümbritsetud 2-meetriste müüridega aga jah, jalad said vatti ja jõudsimegi kohale, oma armsasse Rapallosse. Shoppasime veel natuke (see tähendab, et käisime poodides aga mina ei raatsinud midagi osta) ja otsustasime 20 paiku õhtut sööma, meie viimane õhtu puhkusel. Itaalias on täpselt nii, et inimesed söövad keset päeva ja siis alles alates 19.30, sest siis pannakse kõik poed kinni ja inimesed suunduvad restoranidesse. Kuna see oli meie viimane õhtu, siis otsustasime raha mitte lugeda ja läksime suht kallisse aga väga korralikku restorani, peaaegu ei saanudki laudagi aga õnneks meid oli vaid 2 ja leiti meile akna alla ideaalne koht. Inimesi oli palju ja tundus, et kellelgi kiiret ei olnud, ikka mitu käiku järjest. Ingmar tellis Vahemere-andide taldriku ja mina ühe huvitava pasta, magustoiduks veel tiramisu. Oeh, kõht sai täis ja väga tore õhtu oli.

5. päev

Peale hommikusööki, pakkisime oma asjad ja suundusime mööda kiirteed Piisasse. Plaan oli siis enamus päevast Piisas veeta (big mistake) ja siis sealt lennukile minna. Jõudsime Piisasse, parkisime auto ja leidsime kohe peaväljaku üles, kaunis viltune torn sealsamas. Turiste oli väga palju, kõige enam vast jaapanlasi. Jalutasime ja pildistasime, vaatasime inimesi, mõtlesime, kas ronida torni või mitte, uudistasime suveniire... Peamine mulje oli, et terve Piisa ainus vaatamisväärsus ongi seesama väljak, kus siis suur katedraal ja torn. Linn jättis väga räpase ja igava mulje, seda vb ka seetõttu, et oli pühapäev ja poed kõik kinni. Väljaku ümber oli väga palju musti kaupmehi, kes kõikvõimalikke trikke kasutasid ja oma kaupa müüa üritasid, väga tüütu. Jalutasime ja üritasime midagi positiivset leida aga väga ei õnnestunud. Käisime söömas ja sain kõige kohutavama toidu osaliseks, pasta oli jube vastik. Tahtsime kiiresti linnast välja saada ja suundusime lennujaama, muidugi olime seal 3 h varem aga saime rahlikult raamatuid lugeda ja ma leidsin ühe hästi ilusa koti, mis oli 75% allahinnatud. Läksime lennukile ja saigi meie Itaalia-seiklus läbi.

Viimane päev oleks võinud teistsugune olla aga muidu oli väga-väga äge. Nautisime igat hetke ja kui aus olla, siis lastest nii väga puudust ei tundnud. Kui tagasi jõudsime, siis saime lastelt "karistada", et olime ära olnud aga see on vist arusaadav.

Tänaseks on nädal meie reisist möödunud aga rutiin on veel logadi, öösel ei magata ja jonnituurid käivad liigagi tihti. Aga... it was still worth it.

Itaalia 1

Oleme juba pea, et nädal tagasi olnud aga ma pole blogimaailma veel jõudnud, kevadväsimus on lihtsalt nii suur. Midagi ei jaksa teha, ammugi siis kirjutada ja meenutada kui ilus ja soe kõik oli kui õues on pime ja külm, lumi on küll hakanud vaikselt sulama aga siiski, kevadest on asi veel kaugel.

Lühike kokkuvõte:

1. päev.

Hommikul tulime varase laevaga Helsingisse, et siis sõita Tampere lennujaama. Kuna laev läks ülivara, siis jäid lapsed meist magama ja vanavanemate hoolda nii et nendega õieti ei saanudki hüvasti jätta, vb oligi nii kõige parem, samas musitasime neid piisavalt ka läbi une enne kui teele hakkasime. Kuna Tamperesse jõudsime ülikiiresti, siis oli meil ikka päris mitu tundi aega enne kui lennuk väljus, käisime elu-suures shopping centres, Ideapark ja ka Ikeas, ja lõpuks kui väsimus oli suur ja kannatus katkemas, tuli ka aeg lennukile minna. Tampere lennujaam on vist kõige pisem ja kehvem lennujaam, kus olen kunagi käinud. Aga töötajad olid see-eest soomelikult tublid ja konfiskeerisid enamus asju mu kosmeetikakotist. Saime viimaks lennukile ja hakkaski sõit. Lennukil juhtus selline huvitav seik, et ühel onul, kes on ka muidu südamehaige, hakkas jube halb ja kohe küsiti, et kas pardal mõni arst ka on. Ajasin I üles ja rääkisin, mis toimumas ja ta siis tormas kohale aga kuna tal ei olnud ühtegi tõendit oma ameti kohta, siis paluti tal viisakalt taganeda...väga imelik igatahes..vaikselt oli ikkagi läheduses ja üritas haiget aidata aga seda tegid veel mitmed. Vahepeal läks ikka väga hulluks, tundus, et võib kurvalt see sõit lõppeda aga õnneks saadi hapniku abiga selle onu olukord paremaks ja hädamaandumist ei olnud vaja teha. Kohapeal Bergamos oli kiirabi kohe vastas. Oeh, põnev-põnev. Jõudsime meiegi siis Itaaliasse ja lund ei olnud ja oli üllatavalt soe, umbes 15 kraadi õhtul kl 19. Leidsime oma hosteli üles, mis ei olnud küll 5 tärni hotell ja jalutasime natuke linnas ja sõime. Siis tagasi hostelisse ja magama, väsimus oli suur.

2. päev

Otsustasime Bergamoga tutvuda enne kui oma rendiautole järgi läksime. Bergamo on väga sarnane Tallinnaaga, sest asub samuti kahel tasandil, üla-linn ja ala-linn. Sõitsime kaabelrongiga üla-linna ja avastasime huvitavaid tänavaid, kirikuid ja parke. Kõndisime palju ja meie jaoks oli suvi. Üks Itaalia onu tuli veel minu juurde ja küsis kas mul "cold" mitte ei ole, sest temal oli ju tuff-tuff talvejope seljas aga ei olnud üldse. Veetsime umbes tund aega veel pargis, nautisime päikest ja lihtsalt olime, vaikuses, kahekesi, ilma lasteta...oeh.

Suundusime tagasi ala-linna ja läksime autole järgi. Sõitsime järgmisena Milaanosse. Ma küll alguses ei tahtnud minna, sest ma vihkan suurlinnasid aga kuna pole varem käinud, siis ok, tegime kiirtuuri...ehk siis 3 h kesklinnas, jalutasime Milaano katedraali ja ostutänava läheduses, avastasime uhkeid poode sel katusega tänaval (Louis Vuitton, kus üks äge kott maksis 2500 euri, I ei olnud seekord nõus ostma) ja lihtsalt võtsime rahulikult. Edasi suundusime Geneva poole, kus tahtsime siis õhtust süüa. Sõit kestis 1,5 h tundi mööda väga käänulist ja mägist kiirteed, kuna tegemist on jällegi suurlinnaga, siis meil läks umbes 1 h aega, et keskusesse jõuda ja siis oli juba väsimus suur. Jalutasime ja leidsime ühe rahvarohke restorani. Kelner ei rääkinud midagi peale itaalia keele, tellisime aqua naturale ja siis palusime menüüd aga menüüd neil ei olnud, toit on sama kõigile, mingid friikad, oliivid ja veel mingi eelroog ja siis pizza. Ok, võtsime selle. Sõime rasvase toidu ära ja saime mõnusa kultuurielamuse. Läksime kassa juurde, et maksta ja onu küsib oma naljakas inglise keeles, "what do you want?"...me siis seletasime, et tahame maksta. Ta siis küsis, "You drink , you eat?", me noogutasime..ja siis lambist ütles 7 euri, ok, nii odavalt ei oleks osanud tahtagi, olime õnnelikult ja jätsime veel tippi ka. Järgmine suund oli siis Vahemere ääres olev Rapallo linn, kus meie hotell. Sõitsime jälle üle mägede ja lõpuks jõudsime kohale. Jube armas tundus see koht olevat aga kuna väsimus oli topelt suur, siis läksime magama.

Ja hetkel peatun esimese kahe päevaga...jätkan peagi.