Kooliminek

Sedasi algas meie esimese lapse esimene koolipäev...koduukse ees...tegemist oli teisipäevase päevaga ja kuupäevaks 11.08.2015.
Esimene koolipäev algas kl 9.30. Enne pidime veel P. lasteaeda viima. Nagu näha, siis mingeid pidulikke riideid ei oodata, sest tegemist "tavalise" päeva ja sündmusega.

Kõigepealt P. lasteaeda. Loomulikult meie 2-aastane J. arvas, et tema läheb ka kooli (hiljem ta küll pakkus välja, et on valmis minema hoopis tööle). Pakkis oma koti kokku, pani sinna umbes 50 erinevat väikest autot ja läks ka "kooli". Pean mainima, et see lasteaed on lihtsalt super. Ma ei kujutaks ette paremat kohta ja paremaid töötajaid...olen väga õnnelik, et nii K kui ka P on saanud seal käia ja nüüd hakkab J-l ka lasteaed 13 päeva kuus augusti lõpus.

J. piilub oma tulevast lasteaeda. Talle on juba valmis pandud kapp oma nimega ja kõik tädid üritavad temaga tutvust teha. J. aga ei võta vedu...vaatab võõraid alati nii kurja pilguga ja ei ole üldse tema ise. Meenutab natuke K-d. Ettevaatlik uutes olukordades uute inimestega. Kodus on hoopis midagi muud. Õnneks on suur venna P. veel ühe aasta samas lasteaias, seega usun, et sulandumine ja kohanemine läheb hästi.

K kohtub hoovil oma sõpradega, keda ta pole terve suve näinud. Rõõm kui suur!! Kahjuks on enamus sõpru teistes klassides. Mis sa teed...õnneks on koolimaja tuttav eelkoolist, täpsemalt on K klassiruum kohe üle koridori eelkooli omast.

Just nii uhked vanemad me olemegi....pisar kippus lausa silma. Kuhu see aeg küll kaob? Kas me oleme juba nii vanad?

K. klass rivistub. Ees seisab nende meesõpetaja, kes on ühtlasi ka asedirektor, on jätnud väga sümpaatse mulje. Kutsub kõik lapsed nimekirja järgi ritta ja siis sammuvad uksest sisse ja see ongi esimene koolipäev.
Esimesel nädalal kestis kool kl 9-12.
Nüüd teame teise koolinädala graafikut...esmasp on 9-14, teisip 9-12, kolmap 9-14, neljap ja reedel 9-12.
Klassis on 23 last, 13 poissi ja 10 tüdrukut. Klass jaotatakse lugemise õppimise jaoks veel kahte rühma, et teha väiksemates gruppides tõhusamat tööd.

K on saanud aabitsa ja 2 töövihikut (matemaatika + soome keel). Esimene nädal on iga päev jäänud kodutööd. Midagi väga väikest aga siiski.... hea harjumuse kujundamise mõttes. K. on meil selline, et ta ei taha, et emme ta kõrval "õpetajat" mängiks ja teda koolitöödes aitaks. Ta tahab kõik ise teha ja mul ei jää muud üle kui teda usaldada...Tema enda sõnul on kõik ülesanded hästi lihtsad ja olen samal arvamusel, natuke ehk liiga lihtsad...Eile tuli ka kiri, et nädalavahetuseks ei jää kunagi kodutööd.
Matemaatikat vaadates, arvaks ma, et K võiks kohe 2. või 3. klassi minna nii nagu ilmselt iga eestlasest laps. Lugemise ja soome keelega on ilmselt arenemist, kuigi K loeb ka soome keeles juba väga hästi ja enamus ta sõpru pole sellisele tasemele jõudnud ja ei peagi sinna veel jõudma, selleks kool ju ongi...
Seega...meie elus uus etapp.

Nii palju...

Nii palju oleks kirjutada....

Mida kõike on tehtud ja kus käidud ja oldud aga hetkel on ainult üks asi meeles ja mõttes ja selleks on meie pisipiiga tulek siia maailma. Ma ei suuda siiani uskuda, et saan selle roosa maailmaga tutvust teha, kui dr. Šois veel kuu aega tagasi poleks asja kinnitanud, siis ei usuks isegi. Aga nii ta on.

Homme, õigemini täna öösel, 15.08.2015 on 40 nädalat täis. Jube põnev on...kas peab veel nädalakase ootama? Kas need valud on need? Kas täna öösel saan ikka magada? Kas kohe juhtub midagi? jne..

Arvestades, et olen seda neljandat korda kogemas ja vb ka viimast, siis on elevus liiga suur. I ka siin mõtleb, kas esmaspäeval peab tööle minema, mis me küll nädalavahetusel teeme jne...

Panen siia ka ühe pildi viimasest uh-st. Mul ei ole ühestki lapsest sellist 3D pilti.
Natuke hirmutavad on need pildid, et kas see ongi mu pisike? Kas ta nina ongi nii lame ja suur?

Siiski äge....et see on inimene, tal on silmad, suu, tunded...käed, jalad...kes teab, mis Jumalal tema elu jaoks valmis pandud...uskumatu ikka! Milline õnnistus!!

 Kas pole äge???

Panen juurde veel sõbranna Ulli ilusad pildid...ta on ikka uskumatu! Olen väga tänulik nende piltide eest. Oli ilus ilm ja päev, lapsed käitusid ka hästi ja milline ilus mälestus.

 

Siin nad on: minu musud!!! 2-aastane J, just 7-aastaseks saanud K ja 5-aastane P.

9 aastat tagasi alustasime koos seda teed. Olime kahekesi ja varsti on meid juba 6. Olen väga tänulik I eest...tema kannatlikkus, armastus, süda ja rõõmsameelsus...ja nii palju häid asju veel, mida ei oska sõnadesse panna.

Just sellised me oleme...

Mis puutub viimastesse kuudesse, siis liiga palju on toimunud.

Oli ilus suvi ja saime isegi 3 nädalat koos Eestis olla. Mina veel paar nädalat kauem lastega. Käisime Ingmariga veel juunis Istanbulis...mis oli ka omaette elamus ja tore reis. Suve jooksul sõitsime Eestis ringi, saime mitu korda Pärnus käia, Tartus ning isegi Haapsalus ujumas ja teatris. Ilmad olid nagu nad olid aga ujuma on lapsed ikka väga palju jõudnud..vaatamata ilmale. Avastasime ka Lottemaad sõpradega ja sõitsime rongiga...pidasime K sünnipäeva, tegime remonti jne. Iga sündmuse kohta võiks omaette postituse teha.

Viimased 2 nädalat on Soomes ja imelised olnud. Ilusad ilmad, ujumine järves ja meres iga päev. Oleme käinud palju mustikal (ka täna 39 + 6 kõhuga), käisime tuttavate juures põllul mustikaid, herneid ja kartuleid võtmas. Jubeäge kogemus!!!
 
Selle nädala teisipäeval juhtus selline suur sündmus nagu meie vanim poeg alustas Soomes kooliteed. See on meie kõigi jaoks olnud suur sündmus ning üritan selle kohta ka pilte ja emotsioone kirja panna kunagi lähitulevikus. Suures plaanis on kõik hästi ja Soomes on 1. klassi alustamine palju valutum kui Eestis. Ma ei ole siiani saanud mingit pikka nimekirja asjadest, mida peaks ostma. Omast tarkusest ostsime koolikoti ja pinali sai K sünnipäevaks. See on ka kõik...kas suudate uskuda???

Esimene koolipäev oli väga tavaline, ei mingit aktust, lilli ega pidulikke lapsi. Samas oleme tänulikud ka selle kogemuse eest ja K jaoks on see kõik väga suur sündmus siiski olnud..isegi ilma lillede, aktuse ja pidulikkuseta.

Lõpetan hetkeks ja ütlen, et Jumal on suur...lähen põnevuse, hirmu, ärevuse ja tänulikkusega vastu järgnevatele hetkedele. Suurem on Tema, kes elab minu sees, kui miski muu...kui valu, hirm, kurbus, inimeste hukkamõist/kriitika jne..
See on lühidalt minu viimase aja kogemus ja mõtted.
Panen siia veel ühe julgustava loo...



Põnevad ajad ees!!!