Slow down!

Kuulasin jooksu saateks hiljuti Third Day laulu Slow down...

Olen viimasel ajal palju sellele teemale mõelnud.

Tell me to slow down if you see

That I'm runnin to fast in the wrong race.

Tell me to slow down if you think

That I can't keep up with my own pace

Tell me to slow down cause you know

If there's ever any question

Tell me to slow down, turn around

Let me change my direction.

Minu loomuses on teha palju ja teha korraga. Olla tubli ja aidata kaasa koguduses, kodus, tööl ja anda endast nii palju kui võimalik. Just selliseks ma olen loodud ja mulle annab jõudu see kui mul on palju pooleli ja ma tunnen, et ma olen läbi kõigi nende tegevuste ja ülesannete elus. Ja nii ma torman kuni ma enam ei jaksa tormata. Nii ta on. Viimased 3 aastat olen aga olnud kodune ja see on mu elutempot kõvasti muutnud. Olen pühendanud ennast kodusele elule ja teinud pausi kõigest muust. Mõnes mõttes ma tunnen, et see aeg on olnud jube vajalik ja Jumal on mu ellu just sellise "slow down" hetke toonud. Hetke, mis on juba 3 PIKKA aastat kestnud. Annan endast maksimumi kodus ja väheke ka mujal aga kindlasti mitte nii nagu varem. See on olnud kasulik ja õpetlik, sest olen aru saanud, et ennast ei pea lolliks jooksma. Samas...ma tunnen kärsitust ja rahulolematust. Ma tunnen, et mu potentsiaal ja anded lähevad raisku. Vaatan vähemalt kord päevas töökuulutusi ja unistan, mis ma kõik on tööga võiksin teha ja kuidas inimesi läbi õpetajakutse juhtida. Samuti mõtlen koguaeg, et mis liinis ja mis valdkonnas ja millises kirikus kaasa aidata. Oeh, raske on sedasi...on kutsumus midagi teha ja kasutada oma ande aga samas kodus olles olen ma ju kõige efektiivsem. Ma panustan kahe väikese poisi ellu ja muudan see läbi nende elu jäägitult. Ma nüüd ei teagi...

See rahulolematus mu sees läheb aina suuremaks, samas ma usun, et Jumal on mind läbi "slow down" hetke palju õpetanud ja näidanud elus millised peavad minu prioriteedid olema. Võib-olla ma tahan lihtsalt palju teha selleks, et saada teiste heakskiitu, äkki see aktiivsus ja energilisus ei olegi õigetel põhjustel. Samas...mul on südames aidata kaasa koguduses ja kasutada oma ande seal. Ja nüüd ma olengi siin...just sellises olukorras, et kodus olemine on kindlasti see minu koht ja minu kutse aga samas tahaks veel midagi teha. Oeh...ja siis kordan endale, et "slow down". Kui keegi oskab nõu anda, siis palun..

Elu

Tere jälle kõigile!

Ma vabandan, et pole jõudnud kirjutama, üks põhjus on see, et on olnud kiire ja teine see, et mulle tundub mu elu nii igav, et pole nagu millestki kirjutada.

Esimene uudis on see, et meie pisike P., kes järgmisel nädalavahetusel saab 1-aastaseks, on hakanud kõndima. Esimesed sammud tegi ta 2. mail ja alates 17ndast maist (mis on tema vanavanemate pulma-aastapäev) ta kõnnib, mitte küll koguaeg aga kui tahab, siis on võimeline tublisti ühest toa nurgast teise kõndima.

Teiseks siis see, et me saime uue mänguasja, milleks on uus fotokas. Seoses sellega üritan nüüd seda kunsti natuke õppida ja edaspidi pilte rohkem üles panna. I. on väga põnevil, kohe kui koju tuleb, võtab fotoka kätte ja hakkab kõike klõpsima. Usun, et see vaimustus läheb kiiresti üle aga hea on see, et fotokal on ka väga hea filmimisfunktsioon ja seda läheb meil kindlasti vaja. Siiani pole P.-t kõndimas saanud jäädvustada, sest igakord kui kaamera välja võtame, siis P hakkab edvistama ja ei suuda enam korralikult sammuda, nalja kui palju.

Kolmandaks, oleme avastanud Lahtit ja leidnud, et me elame väga ilusas linnas. Üritame teha kõik koos erinevates piirkondades jalutuskäike ja mõnus on küll. Rannaäärne promenaad oli eile siis teemaks, üritan homme ka pildid üles saada. Lahti on väga mõnus linn, oleme rahul ja õnnelikud.

Neljandaks, mina õpin jätkuvalt soome keelt. Kursus sai küll mõneks ajaks läbi aga lävin soomlastega nii palju kui võimalik. Täna kutsus mu soomlasest sõbranna mind uude trenni, milleks HC- jumppa, HC tähendab siis hard core ja seda ma sain alles hiljem teada...Mul oli muidugi plaan Stepi või Hiphopi minna aga mõtlesin, et proovin siis ära ja täiesti lõpp, mis trenn!!!!!!Pole kunagi raskemas käinud, see oli kombinatsioon kõigest, aeroobsest, hantlitest jne...tempo meeletu kiire ja kohati oli tunne, et minestan ära. Õnneks pidasin lõpuni vastu ja sain ikkagi aru, et tantsutrennid nagu Zumba ja Step on minu jaoks. Aeg-ajalt võib käia end proovile panemas aga väga palju ei jaksa, pigem ikka tantsiks. Samas äkki lähen varsti sinna HC-sse tagasi, mõnus eneseületus ja enesepiin. Seoses trennimisega õppisin täna loomulikult ka uusi soomekeelseid sõnu:

iskä ja äiskä- issi ja emme

piiri-ring

ratti-rool

rääkätä-piinata

melonta-aerutada

Oeh, neid on kindlasti veel aga hetkel ei meenu.

Viiendaks, ootame ilusat ilma nädalavahetusel, sest I. õde tuleb külla ja loodan, et Helsingis saab midagi toredat teha, näiteks loomaaeda minna.

Kuuendaks, kell on nii palju, et peaks magama minema. Olen viimasel ajal väga halvasti saanud öösiti magada ja seda tänu kahele poisile...Täna oli raske kl 9 hommikul üles ärgata. Ok, homme siis äkki juba uus postitus ja mõned pildid.

Sünnipäev

3. mail tähistasin oma 25ndat juubelit. Rahulikult ja koduselt. Aastatega on sünnipäev saanud uue tähenduse, kunagi see tähendas meeletut põnevust ja ootusärevust, kinke ja palju tähelepanu. Nüüd olen aru saanud, et mulle piisab kõige lähedasematest. Kinkidest ei oska nagu midagi tahta, sest kui miski on puudu, siis olen selle ise ostnud. Tegelikult, ikka on tore kui keegi sulle kingi teeb aga see ei ole enam nii tähtis...Mõnikord teeb kurvaks kui mõned lähedased inimesed unustavad su sünnipäeva ära aga ega seegi maailmalõpp pole. On hullematki ja ega minagi täiuslik pole, kuigi üritan väga kõiki ikka õigel päeval õnnitleda. Samuti on see number omandanud uue tähenduse, sest enamus sõpradest ja lähedastest on minust vanemad ja alati numbrite poolest ees ja kui mina siis lõpuks saan nii-nii vanaks, siis kõik on juba eest ära läinud ja see minu number pole enam big deal, teised juba lähenevad 30ndale juubelile. Aga jah, tore on ikkagi mõelda, et 25 aastat tagasi ma sündisin siia maailma. Siis ei olnud teada, mis minust saab või mis mind tulevikus ootab. Samas, Jumal kindlasti teadis...ja nüüd ma siis olen, saavutanud just nii palju nagu olen ja olen just selles kohas. 25-aastane...

Carpe Diem!

Mäletan, kuidas keskkoolis õppisin selle ladinakeelse väljendi tähendust ja see kuidagi jõudis otse mu südamesse. Me ei tea, palju meil on elupäevi antud, me ei tea, mis homme juhtub, me ei tea, kaua me saame oma lähedastega koos olla ja sellepärast Seize the Day! Võta maksimum igast päevast ja ela seda nii hästi kui oskad. Naudi seda, mida Jumal on sulle kinkinud, ole tänulik...Ma ei tea täpselt, mis on elu mõte, tähendab ma ei oska seda ühte lausesse panna aga seda ma olen küll viimastel päevadel õppinud, et mul on põhjust olla tänulik ja õnnelik. Tahan, et võiksin iga päev ärgata tänutundega ja tõesti võtta ka igast argipäevast maksimum. Viimasel ajal on see välja tulnud just kodus olles ja poistega toimetades. Antud pilt on tehtud pargis ja K ronis ise üles mänguväljakule aga alla ei julenud lasta. Istus seal üleval ja lihtsalt tardus, muidu on tubli luimäetaja aga see oli palju-palju kõrgem kui tavalised liumäed. Hakkas siis karjuma, et emme, tule ka, emmega koos tahan alla. Mina muidugi vastasin, et ma ei hakka sinna üles ronima, sest see ei ole nii lihtne ja tule parem alla. Tükk aega ajasime mõlemad oma jonni kuniks ma mõistsin, et see on just minu carpe diem hetk, mul on väike poja, kes armastab ja usaldab mind üle kõige. Ta tahab minuga koos alla lasta, sest nii on tal turvalisem ja mida teen mina... lähtun oma enda mugavusest ja ei viitsi kuhugi ronida. Oeh, võtsin end kokku ja alustasin ronimist, tegemist oli väga suure mänguväljakuga ja pidin läbima mitu takistust enne kui liumäele jõudsin. Võtsin siis poja sülle ja lasime alla ja täitsa lõpp, ma ikka kiljusin, selline värin käis läbi. Selle tulemusel tekkis meil mõlemal hasart ja tegime mitu korda veel sama tempu ja nalja oli nabani, nautisime!

Teine hetk on õhtuti, kui mul käib mingi hea film või on midagi muud vaja teha ja siis K palub, et ma temaga raamatuid vaataks, üldiselt pole nagu probleemi aga viimasel ajal on ikka olnud, et ütlen talle, et las issi tuleb vaatama, emme tahab oma filmi vaadata. Päris isekas, või mis? Ja siis ma olen jällegi taibanud sama asja, et K jaoks see on nii-nii oluline, see tekitab temas kindlust ja lähedust, tal on lihtsam uinuda ja samas raamatute läbi ta õpib meeletult. Seega, võtan igast raamatuvaatamisest maksimumi. Neid hetki on tegelikult palju. Aga kuna ma olen kodune oma kahe pisikesega, siis on minu "carpe diem" hetked just niisugused.