Risttee talvelaager 2014

Kui jaanuari alguses kuulsime, et laager on tulemas, siis esimesed emotsioonid olid kohe, et tahaks väga minna aga peagi jõudis minus realism võidule ja olin veendunud, et selline ettevõtmine ei ole võimalik. Esiteks, on meil 3 pisikest, kes meiega alati kaasas käivad ja 7-tunnine reis Porvoost Viljandi lähedale tundus kolme poisiga natuke liiga kurnav. Lisaks tean eelnevatest aastatest, et lastega laager on lastega laager, ehk kogu laager keerleb laste ümber. Teiseks, minu argument oli, et olime just jaanuari alguses Eestist tulnud ja nii tihe sõitmine ei tundu väga mõistlik olevat.
Minu seisukoht oli, et see aasta jääb laager ära.

Mõned päevad enne laagri algust jõudis meie postkasti Risttee kutse laagrisse. Olime väga liigutatud, et keegi nägi meie pärast nii palju vaeva, ostis ümbriku ja margi ja kirjutas meie nimed sinna, et saata meile isiklikult kutse, millele me kahjuks positiivselt ei saa vastata.
Olime õnnelikud, et meid ei ole unustatud.

2 päeva enne laagrit käis Ingmar kodugrupis ja kui ta tagasi tuli, ütles ta, et ta sai südamesse, et me peame laagrisse minema. Kui nii, siis nii. Mõtlesime reaalselt kõik läbi ning ônneks olid tublid vanavanemad nõus lapsi Tallinnas hoidma ja neljapäeval saigi reedeks laevapiletid ära ostetud. Lähme siis....

Teel laagrisse kogesime vastakaid tundeid. Kuna oleme pikka aega eemal olnud, siis kartsime, et tunneme endid väga võõratena ning rongist maha jäänutena. Autos mõtlesin pikalt, et mis meelestatusega ma lähen laagrisse...kas tahan saada või tahan anda. Kogesin, et ma parem lähen andma ja kui saan midagi, siis on see ainult lisaboonus.

Laupäeval hommikusööki süües kogesin, kuidas Jumal näitas mulle kahte inimest, kellega ma pean rääkima ja ehk ka toeks olema. Seda on varem ka olnud, et mõne inimese pärast tuleb suur valu südamesse, kuigi ma ei pruugi teda tundagi. Mõnikord jääb mul julgusest puudu, et minna, tutvuda, rääkida...aga seekord andsin oma parima ja kuigi ma ei tea, kas midagi ka nende vestluste tulemusel muutus (ilmselt mitte kohe), sain vähemalt selguse, et minu ülesanne on palvetada. Olles ise viimase kahe aasta jooksul läbi läinud kahest raskest ja valusast etapist, mil jalge alt on tugi kokku varisenud, olen teadlik, mis tunne see on, olla olukorras, kus inimmõistus ei suuda ühtegi lahendust välja mõelda...kus kogu maailm on pahupidi pööratud ja see olukord on nii overwhelming, et seda ei anna isegi kirjeldada, on valu, küsimused, pisarad, selgusetus jne... Vähemalt olen ehk inimlikult läbi oma kogemuste kaastunnet õppinud ja kogenud, et Jumal suudab kõik. Jumal suudab ka kõige raskematel aegadel anda meile selles kaoses ja valus rahu ja teadmist, et tema saab selle koormaga hakkama, meie peame ainult selle talle andma. Õhtul sain nende inimeste eest palvetada ja Jumal näitas mulle veel paari inimest, kellega koos palvetada. Jätkan palvetamist ka edaspidi! Kogesin kuidas mina, puudulik inimene, sain olla kasutatud Tema poolt ja see oli nii imeline tunne. Sain anda ja läbi selle sain täidetud uuel moel.

Olen nii tänulik Risttee inimestele, et saime olla osa sellest laagrist ja kogudusest, mille sünni juures me aastaid tagasi olime. Oleme nii pikalt olnud ilma koguduseta ja kuigi Jumal on meie ellu toonud viimasel aastal imelisi kristlasi, kellega kodugruppi teha, siis tunneme puudust just sellisest osadusest. Seda oli nädalavahetusel nii hea kogeda, et kuskil on kogudus, mille osa me võime siiani olla, kuigi oleme nii kaugel.

Sain uue jõu ja janu ja visiooni olla kasutatud Jumala poolt ja seeläbi olla julgustuseks teistele inimestele. Lisaks olen viimasel ajal mitmeid kordi kogenud, et Jumal kutsub meid tagasi Eestisse....ja nägin jälle kord, et Eestis on meie koht ja teadmine, et on kogudus, mis meile nii südamelähedane,  on jätkuvalt kinnituseks sellest kutsest. Kuigi ma ei tea veel kuidas ja millal me tagasi kolime, tean, et tahan järgida tema kutset ja olla tööriistaks tema käes. Pole imelisemat tunnet!!!

Jõulud 2013

Saime see aasta olla 1,5 nädalat jõulude ajal Eestis ja kiiresti see läks. Olles nüüd tagasi, tundub, et peab jällegi puhkama sellest puhkusest ja saama argirutiini paika.

Saime käia Tartus sõpradega jõule tähistamas, olla Tallinnas koos pere ja sugulastega, käia jalutamas vanalinnas, kohtuda jõuluvanaga, käia Iga kahekesi mitu korda kinos, söömas ja Pähklipurejat vaatamas, kohtuda sõpradega, poisid said oma täditütrega aega koos veeta, uut aastat vastu võtta jne...tegemist jagus ja mõned asjad jäid veel tegemata.

Kes ei saanud meilt kaarti, siis see aasta tuli meil selline jõulupilt:

Veel on meil saanud kombeks aasta viimases osas käia Tartus ja tähistada jõule või uut aastat sõpradega:

Pildilt on Greta puudu, kes oli hetkel haiglas kõige värskema tütrega. 

Kunagi ammu-ammu abiellusid suhteliselt lähestikku 4 paari ja nüüdseks on 8st täiskasvanust tulnud veel 12 last (ja ilmselt tuleb veel..) Enamus on siin pildil esindatud (2 last ja üks emme on puudu):

Ja siis jõuluõhtul käis meil ringi selline päkapikk: 

ja lõpuks tuli ka jõuluvana, kellega sai kingid jagatud ja kõik, mida oskame, demonstreeritud..

Selline lühike kokkuvõte antud hetkel. Nüüd tagasi argimaailma ja peab mainima, et omas kodus on ikka hea olla...