Slow down!

Kuulasin jooksu saateks hiljuti Third Day laulu Slow down...

Olen viimasel ajal palju sellele teemale mõelnud.

Tell me to slow down if you see

That I'm runnin to fast in the wrong race.

Tell me to slow down if you think

That I can't keep up with my own pace

Tell me to slow down cause you know

If there's ever any question

Tell me to slow down, turn around

Let me change my direction.

Minu loomuses on teha palju ja teha korraga. Olla tubli ja aidata kaasa koguduses, kodus, tööl ja anda endast nii palju kui võimalik. Just selliseks ma olen loodud ja mulle annab jõudu see kui mul on palju pooleli ja ma tunnen, et ma olen läbi kõigi nende tegevuste ja ülesannete elus. Ja nii ma torman kuni ma enam ei jaksa tormata. Nii ta on. Viimased 3 aastat olen aga olnud kodune ja see on mu elutempot kõvasti muutnud. Olen pühendanud ennast kodusele elule ja teinud pausi kõigest muust. Mõnes mõttes ma tunnen, et see aeg on olnud jube vajalik ja Jumal on mu ellu just sellise "slow down" hetke toonud. Hetke, mis on juba 3 PIKKA aastat kestnud. Annan endast maksimumi kodus ja väheke ka mujal aga kindlasti mitte nii nagu varem. See on olnud kasulik ja õpetlik, sest olen aru saanud, et ennast ei pea lolliks jooksma. Samas...ma tunnen kärsitust ja rahulolematust. Ma tunnen, et mu potentsiaal ja anded lähevad raisku. Vaatan vähemalt kord päevas töökuulutusi ja unistan, mis ma kõik on tööga võiksin teha ja kuidas inimesi läbi õpetajakutse juhtida. Samuti mõtlen koguaeg, et mis liinis ja mis valdkonnas ja millises kirikus kaasa aidata. Oeh, raske on sedasi...on kutsumus midagi teha ja kasutada oma ande aga samas kodus olles olen ma ju kõige efektiivsem. Ma panustan kahe väikese poisi ellu ja muudan see läbi nende elu jäägitult. Ma nüüd ei teagi...

See rahulolematus mu sees läheb aina suuremaks, samas ma usun, et Jumal on mind läbi "slow down" hetke palju õpetanud ja näidanud elus millised peavad minu prioriteedid olema. Võib-olla ma tahan lihtsalt palju teha selleks, et saada teiste heakskiitu, äkki see aktiivsus ja energilisus ei olegi õigetel põhjustel. Samas...mul on südames aidata kaasa koguduses ja kasutada oma ande seal. Ja nüüd ma olengi siin...just sellises olukorras, et kodus olemine on kindlasti see minu koht ja minu kutse aga samas tahaks veel midagi teha. Oeh...ja siis kordan endale, et "slow down". Kui keegi oskab nõu anda, siis palun..

Elu

Tere jälle kõigile!

Ma vabandan, et pole jõudnud kirjutama, üks põhjus on see, et on olnud kiire ja teine see, et mulle tundub mu elu nii igav, et pole nagu millestki kirjutada.

Esimene uudis on see, et meie pisike P., kes järgmisel nädalavahetusel saab 1-aastaseks, on hakanud kõndima. Esimesed sammud tegi ta 2. mail ja alates 17ndast maist (mis on tema vanavanemate pulma-aastapäev) ta kõnnib, mitte küll koguaeg aga kui tahab, siis on võimeline tublisti ühest toa nurgast teise kõndima.

Teiseks siis see, et me saime uue mänguasja, milleks on uus fotokas. Seoses sellega üritan nüüd seda kunsti natuke õppida ja edaspidi pilte rohkem üles panna. I. on väga põnevil, kohe kui koju tuleb, võtab fotoka kätte ja hakkab kõike klõpsima. Usun, et see vaimustus läheb kiiresti üle aga hea on see, et fotokal on ka väga hea filmimisfunktsioon ja seda läheb meil kindlasti vaja. Siiani pole P.-t kõndimas saanud jäädvustada, sest igakord kui kaamera välja võtame, siis P hakkab edvistama ja ei suuda enam korralikult sammuda, nalja kui palju.

Kolmandaks, oleme avastanud Lahtit ja leidnud, et me elame väga ilusas linnas. Üritame teha kõik koos erinevates piirkondades jalutuskäike ja mõnus on küll. Rannaäärne promenaad oli eile siis teemaks, üritan homme ka pildid üles saada. Lahti on väga mõnus linn, oleme rahul ja õnnelikud.

Neljandaks, mina õpin jätkuvalt soome keelt. Kursus sai küll mõneks ajaks läbi aga lävin soomlastega nii palju kui võimalik. Täna kutsus mu soomlasest sõbranna mind uude trenni, milleks HC- jumppa, HC tähendab siis hard core ja seda ma sain alles hiljem teada...Mul oli muidugi plaan Stepi või Hiphopi minna aga mõtlesin, et proovin siis ära ja täiesti lõpp, mis trenn!!!!!!Pole kunagi raskemas käinud, see oli kombinatsioon kõigest, aeroobsest, hantlitest jne...tempo meeletu kiire ja kohati oli tunne, et minestan ära. Õnneks pidasin lõpuni vastu ja sain ikkagi aru, et tantsutrennid nagu Zumba ja Step on minu jaoks. Aeg-ajalt võib käia end proovile panemas aga väga palju ei jaksa, pigem ikka tantsiks. Samas äkki lähen varsti sinna HC-sse tagasi, mõnus eneseületus ja enesepiin. Seoses trennimisega õppisin täna loomulikult ka uusi soomekeelseid sõnu:

iskä ja äiskä- issi ja emme

piiri-ring

ratti-rool

rääkätä-piinata

melonta-aerutada

Oeh, neid on kindlasti veel aga hetkel ei meenu.

Viiendaks, ootame ilusat ilma nädalavahetusel, sest I. õde tuleb külla ja loodan, et Helsingis saab midagi toredat teha, näiteks loomaaeda minna.

Kuuendaks, kell on nii palju, et peaks magama minema. Olen viimasel ajal väga halvasti saanud öösiti magada ja seda tänu kahele poisile...Täna oli raske kl 9 hommikul üles ärgata. Ok, homme siis äkki juba uus postitus ja mõned pildid.

Sünnipäev

3. mail tähistasin oma 25ndat juubelit. Rahulikult ja koduselt. Aastatega on sünnipäev saanud uue tähenduse, kunagi see tähendas meeletut põnevust ja ootusärevust, kinke ja palju tähelepanu. Nüüd olen aru saanud, et mulle piisab kõige lähedasematest. Kinkidest ei oska nagu midagi tahta, sest kui miski on puudu, siis olen selle ise ostnud. Tegelikult, ikka on tore kui keegi sulle kingi teeb aga see ei ole enam nii tähtis...Mõnikord teeb kurvaks kui mõned lähedased inimesed unustavad su sünnipäeva ära aga ega seegi maailmalõpp pole. On hullematki ja ega minagi täiuslik pole, kuigi üritan väga kõiki ikka õigel päeval õnnitleda. Samuti on see number omandanud uue tähenduse, sest enamus sõpradest ja lähedastest on minust vanemad ja alati numbrite poolest ees ja kui mina siis lõpuks saan nii-nii vanaks, siis kõik on juba eest ära läinud ja see minu number pole enam big deal, teised juba lähenevad 30ndale juubelile. Aga jah, tore on ikkagi mõelda, et 25 aastat tagasi ma sündisin siia maailma. Siis ei olnud teada, mis minust saab või mis mind tulevikus ootab. Samas, Jumal kindlasti teadis...ja nüüd ma siis olen, saavutanud just nii palju nagu olen ja olen just selles kohas. 25-aastane...

Carpe Diem!

Mäletan, kuidas keskkoolis õppisin selle ladinakeelse väljendi tähendust ja see kuidagi jõudis otse mu südamesse. Me ei tea, palju meil on elupäevi antud, me ei tea, mis homme juhtub, me ei tea, kaua me saame oma lähedastega koos olla ja sellepärast Seize the Day! Võta maksimum igast päevast ja ela seda nii hästi kui oskad. Naudi seda, mida Jumal on sulle kinkinud, ole tänulik...Ma ei tea täpselt, mis on elu mõte, tähendab ma ei oska seda ühte lausesse panna aga seda ma olen küll viimastel päevadel õppinud, et mul on põhjust olla tänulik ja õnnelik. Tahan, et võiksin iga päev ärgata tänutundega ja tõesti võtta ka igast argipäevast maksimum. Viimasel ajal on see välja tulnud just kodus olles ja poistega toimetades. Antud pilt on tehtud pargis ja K ronis ise üles mänguväljakule aga alla ei julenud lasta. Istus seal üleval ja lihtsalt tardus, muidu on tubli luimäetaja aga see oli palju-palju kõrgem kui tavalised liumäed. Hakkas siis karjuma, et emme, tule ka, emmega koos tahan alla. Mina muidugi vastasin, et ma ei hakka sinna üles ronima, sest see ei ole nii lihtne ja tule parem alla. Tükk aega ajasime mõlemad oma jonni kuniks ma mõistsin, et see on just minu carpe diem hetk, mul on väike poja, kes armastab ja usaldab mind üle kõige. Ta tahab minuga koos alla lasta, sest nii on tal turvalisem ja mida teen mina... lähtun oma enda mugavusest ja ei viitsi kuhugi ronida. Oeh, võtsin end kokku ja alustasin ronimist, tegemist oli väga suure mänguväljakuga ja pidin läbima mitu takistust enne kui liumäele jõudsin. Võtsin siis poja sülle ja lasime alla ja täitsa lõpp, ma ikka kiljusin, selline värin käis läbi. Selle tulemusel tekkis meil mõlemal hasart ja tegime mitu korda veel sama tempu ja nalja oli nabani, nautisime!

Teine hetk on õhtuti, kui mul käib mingi hea film või on midagi muud vaja teha ja siis K palub, et ma temaga raamatuid vaataks, üldiselt pole nagu probleemi aga viimasel ajal on ikka olnud, et ütlen talle, et las issi tuleb vaatama, emme tahab oma filmi vaadata. Päris isekas, või mis? Ja siis ma olen jällegi taibanud sama asja, et K jaoks see on nii-nii oluline, see tekitab temas kindlust ja lähedust, tal on lihtsam uinuda ja samas raamatute läbi ta õpib meeletult. Seega, võtan igast raamatuvaatamisest maksimumi. Neid hetki on tegelikult palju. Aga kuna ma olen kodune oma kahe pisikesega, siis on minu "carpe diem" hetked just niisugused.

Grillihooaeg avatud!

Viimase kolme päeva jooksul oleme iga päev grillinud. Eestist õnnestus 2 totsikut seda head ja õiget materjali kaasa tuua ja siis avastasime neljapäeval, et ühel saab samal päeval ja teisel järgmisel päeval kehtivusaeg läbi. Kell 21 asusime siis tegutsema, panime grilli kokku ja kobisime kõik välja. Pakkisime poisid ja hakkasime grillima, jube mõnus oli, lõhn, värske õhk, oma aed ja oma perekond. Sõime 22 paiku šašlõkki ja olime õnnelikud.

Eile läksime kohalike emmedega, kõik eestlased, Laune perhepuistosse, pakkisime 3 emmet + 6 last autodesse ja asusime varakult teele, grillid ja toidud kaasas. Jube mõnus oli, päike kõrvetas ja lapsed jooksid ennast segaseks, sõime ja olime, lõpuks avastasime, et kl on 15 ja asusime teele. Ma ei saa ära tänada Jumalat selle eest, et ma olen saanud nii paljude toredate eestlastega tuttavaks. See on ütlemata mõnus, sest eesti laste seltskonnas on K hoopis rõõmsam ja seltskondlikum, soomlastega läheb tal alati kaua, enne kui hakkab kellegagi mängima ja ma olen nii õnnelik, et nendel kahel emmel on umbes sama vanad lapsed kui mul. Super lihtsalt!

Täna oli siis 3. grillimine, sest on Vappu-eelne õhtu, mis tähendab soomlastele pidu-pidu-pidu. Saime kaugete sõpradega kokku perhepuistos ja algne plaan oli piknikut pidada ja nautida ilma sealsamas aga kuna vaheldumisi tuli vihma ja kohati oli ikka jube külm, siis otsustasime pikniku muuta grillipeoks. Ühines veel üks eestlastest perekond, kus mõlemad vanemad on arstid ja neil ka 2 last, ehk siis 6 täiskasvanut ja 5 last. Tulime siis suunaga meie poole ja alustasime peoga. Väga tore oli tutvuda uute inimestega ja vabas õhus olla, lapsed mängisid...Kahjuks pidi Ingmar minema täna öövalvesse ja pidu lõppes juba 17 paiku aga see-eest oli see aeg väga kvaliteetne.

Kolm grilli, kolm päeva. Nüüd peab pausi pidama, mõni ime, et mu tublile trennigraafikule ei järgne tõsisemat kaalulangust...ahhh:)

Uudis on ka see, et K sai jalgratta ja õpib sellega edasi liikuma, ta on väga tubli ja sihikindel .

PS. Annika, need ongi need lilled, millest rääkisin. Vaatasin järgi, et peaks kobarhüatsint olema, soome keeles helmililja.

Lilled õitsevad ja vähe on tubast aega, naudime ilma ja uusi tuttavaid igal võimalusel. Mis paremat sünnipäevakinki oskaks tahtagi...piisab kui on toredad inimesed ja head vestlused. Süda on rahul.

Tagasi kodus...

...on hea olla.

5 päeva Eestis möödusid kiiresti aga olid iga hetke väärt:

-palju aega olla kahekesi Iga

-mõnusad maitseelamused

-Kristus on tõesti üles tõusnud ja elab minu sees

-pikad ja sisukad jalutuskäigud

-vanad sõbrad

-Tartu

-pulm

-nostalgia ja kohati ka kurbus

-taastatud naeratus

-meri ja tuul

-päike ja pruunikas jume

-uued tuttavad

-mänguväljakud

-magamata ööd ja väsimus

-öine sõit tagasi koju ja sügav uni

Tivoli

Nädalavahetus on möödas.

Jube mõnus oli: päike, värske õhk, tublid lapsed ja abikaasa, kes oli 100% meie. Enamus ajast olime väljas, riisusime lehti, istutasime lilli ja jalutasime linnas. Eile hommikul oli uksekell, tegime ukse lahti ja seal oli kaks väikest tüdrukut, korv käes ja pajuoksad korvis, lugesid luuletust. Me siis kuulasime ära ja vahtisime lolli näoga üksteisele otsa, et mida nüüd siis...? Ingmar küsis pisikestelt preilidelt veel, et mis päev täna on. Kumbki ei osanud vastata. Ma siis taipasin, et ilmselt tahetakse kommi ja läksin varusid üle vaatama, samal ajal ühe tüdruku ema tuli ja seletas, et on urbanipäev ehk siis lapsed käivad ja toovad pajuoksi ja soovivad pererahvale tervist ja ilusat kevadet ja tahavad vastutasuks midagi head. Vot nii siis kombeid, huvitav avastada, et ka meie lähiriikides on mingeid tähtpäevi, millest ma pole varem midagi kuulnud! Palmipuupühal võidakse siis ukse taha sedasi ilmuda, nüüd olen juba asjaga kursis.

Peale seda huvitavat kohtumist, tuli meil hea mõte Tivolisse minna. Jõudsime juba kl 11 kohale aga nagu Soomes ikka pühapäeviti, siis Tivoli avati kl 12. Mängisime siis Lahti kõige ägedamal mänguväljakul ja nautisime ilma, P magas kogu hommiku kärus. Lõpuks jõudsime ka atraktsioonide juurde ja esmamulje oli suht kehva aga mida rohkem inimesi tuli ja kui melu hakkas pihta, siis tundus korraga Tivoli sama äge kui kunagi väiksena. Leppisime kokku Iga, et suvel lähme Eestis Tivoli tuurile ilma lasteta ja ostame käepaela ja terve õhtu sõidame erinevate atraktsioonidega. K oli vaimustatud, tahtis kohe sõitma minna. Panime ühe helikopteri peale aga enne sõidu algust hakkas karjuma, et tema kardab ja tahab maha. Vabandasime siis viisakalt ja tõstsime ta viimasel hetkel maha. Natuke jalutasime ja tutvusime olukorraga ja K otsustas veel kätt proovida. Seekord õnnestus ja lõpuks sõitis erinevate atraktsioonidega ja oli nii rongi, auto, helikopteri kui ka vormeli roolis. Tal tekkis täielik hasart. Jube mõnus hommik oli: suhruvatt, päike, tivoli. Nüüd ootan juba suve, et saaks ka sõitma minna.

Oma aed

Ma olen vist päris võhik sel alal aga see aasta on siis esimest korda meil oma aed. Aed pole küll teab-mis suur aga on ikkagi olemas. Kevadlilled unustasin õigel ajal maha istutada (kuigi olid valmis ostetud) ja nüüd siis mõtlen, et milliseid lilli pottidesse panna ja üldse kuidas see värk käib. Kui kellelgi on häid soovitusi/ideid, siis palun, andke tulla. Ma tunnen end suht rumalana. Eile panin tuppa pottidesse lilli ja maitsetaimi, mis siis maikuus peaks saama maha istutatud. Nüüd mõtlengi, et ega ma midagi valesti ei teinud, pärast ei tulegi midagi ja K nii ootab, et lilled hakkaks kasvama.Põnevus on suur:D Otsin nüüd verandamööblit aga jube kallis on, oleks ikka sügisel pidanud vaatama. Peab vist midagi ise välja mõtlema, Eestist osta oleks vähemalt 100 euri odavam aga samas meie auto peale küll ei mahu. Rattad said ka osta.ee kaudu ostetud ja nüüd sama mure, et kuidas nad küll Soome toimetada. Loodan, et õnnestub nädalavahetusel aed veel üle riisuda ja mõned pildid lillemajandusest teha. Grilli oleks ka vaja aga jah, küll jõuab. Juba huvitav on avastada mingi uus valdkond nagu aed ja õu, pole varem väga tegemist olnud nendega.

Ei saa enam tagasi

Viimasel ajal on olnud mitmeid olukordi, mille tagajärjel olen väga kurvaks muutunud. Eriti läheb mulle hinge see, kui ma mõistan, et miski pole enam sama ja miski ei saa enam olema nii nagu varem. Eelmine nädal sain aru, et ma ei saa ilmselt nii pea või siis mitte kunagi hakata tööle seal, kus ma olin ja ma ei saa teha seda, mis mulle meeldis. Need inimesed, õpilased, töökeskkond jne. See kõik on lännu. Muidugi ma loodan, et ma kunagi leian siin või kusagil mujal omale hea erialase töö ja arenen läbi selle edasi aga see, mis oli enne, Noored Kooli, Ülenurme gümnaasium, töökaaslased, õpilased..neid ilmselt enam ei tule. Kurvaks tegi ka eile see kui käisime mänguväljakul ja seal on kamp soome emmesid, kel kõigil samuti 2 last ja peaks nagu palju ühist olema aga nad täiega ignoreerivad mind. Teretan ja üritan avatud ja lahke mulje jätta aga nad ikka vestlevad isekeskis ja minust välja ei tee. Seisan seal K-ga ja mängin temaga, P tavaliselt magab kärus ja tunnen ennast jube halvasti. Raske on sulanduda. Raske on olla see keegi võõras. Raske on alustada nullist. Mulle tundub, et soomlastega on natuke lihtsam sellist mulajuttu ajada ja võõrastega midagi rääkida, Eestis ma väga vähe hakkasin võõraste emmedega rääkima näiteks aga samas sügavamaid sõprusi on palju raskem rajada. Vb seda ka keele pärast, sest ma väga keerukaid ja tundmatuid teemasid ei oska soome keeles arutada aga jah ikka ja jälle.. Oeh...sellised mõtted. Mis oli, see oli, ootame nüüd seda kõike, mis tuleb. Täna oli vähemalt meil kohalike eesti emmedega jube tore sünnipäev. Peale kerhot kirikus, läksime majade vahele grillima ja ühe emme sünnipäeva tähistama. Oli palju sööki ja jooki, lapsed mängisid liivakastis ja tegid palju pulli, meie istusime, rääkisime ja sõime ja nii lausa 3 h. Kui soomlased mind omaks ei võta, siis vähemalt kuskil on ikka mõni eestlane kellega on lihtsam suhelda ja kellega palju ühist. Hää on olla eestlane.

Itaalia 2 pildid

Itaalia 2

Jätkame siis...

3. päev

Ärkasime varakult üles, sest põnevus oli suur, et kus me oleme ja mis siin teha saab. Hotell oli Rapallos super, jäin väga rahule, ainult hommikusöök oleks natuke tervislikum ja mitmekesisem võinud olla. Aga see selleks.. kõhud saiakesi täis, läksime promenaadile, et siis Vahemerd nautida. Kell oli muidugi 8.30 aga inimesi oli jube palju, tegemist oli reede hommikuga. Jalutasime ja nautisime, meri, päike, palju ilusaid paate, huvitavad inimesed...I läks autole parkimiskohta otsima ja mina jäin promenaadile Minu Marokot lugema, samal ajal jalutas mingi kindel grupp mehi mööda, sellised 60-70-aastased härrasmehed, ilmselt pensionärid, jalutasid, jutustasid ja nii ikka mitu-mitu korda, vahepeal istusid pargipingile ja siis jälle mööda promenaadi. Huvitav oli neid jälgida, tundus, et nende elu ongi iga päev selline. Lugesin ja sain isegi ühe korra "ciao, bella!" osaliseks ja siis tuli I. Otsustasime, et lähme Cinque Terresse, mis kuulub Unesco alla ja on üks põhilis vaatamisväärsusi meie piirkonnas. Tegemist siis 5 linnaga, mis on otse mere ääres, kaljude peal ja millest ainult kahte pääseb autoga, ülejäänudesse pääseb rongi, laeva või bussiga. Otsustasime kogu tee ette võtta rongiga. Sõitsime tund aega kõige tagumisse linna, milleks Riomaggiore ja hakkasime sealt tagasi kõmpima mööda mereäärset teed. Jube mõnus oli, soe päike, ilus vaade, väha turiste jne. Jalutasime..ja jõudsime Manarolasse. Sealt edasi jalutada ei saanud ja läksime rongiga Vernazzasse. Seal siis sõime, pildistasime ja lihtsalt olime. Oeh, tahaks tagasi!Vernazzas oli kohe mere ääres üks punane maja, mida olime varem piltidelt näinud ja I lubas mulle enne reisi, et ta viib mu selle punase maja juurde teadmata millises linnas see üldse asub..aga hakkama sai. Super. Sõime pastat ja pitsat ja avastasime, et arvele oli pandud veel üks põhiroog juurde..hahaha, õnneks, ma selle õnge ei läinud ja läksin korda majja lööma. Vabandati eksimuse pärast. Itaallased on...kavalad, tahavad igal võimalusel rohkem teenida su pealt. Käisime veel rongiga ka viimases linnas, Monterosso al Mare ja seal oli imeilus rand, I viskas lutsu ja jalutasime terve linna läbi. Jube tore päev oli, kahekesi avastada ja jalutada, ilma, et oleks mingi pinge, et peab kiiresti jälle kuhugi minema või kellelgi tuleb jälle uneaeg peale.. Jõudsime tagasi hotelli ja mõtlesime, et magame natuke ja siis õhtul lähme sööma aga enam me üles ei ärganud ja magasime 13 järjest...vot, nii põnevad inimesed oleme.

4. päev

Ärkasime ja olime ülipuhanud, pea oli selge ja mõnus oli olla. Sõime oma magusat hommikusööki ja plaan oli minna kohalikku ümbrust paremini avastama. Jalutasime poodides, sõitsime praamiga paar linna edasi Portofinosse, kus sadamas olid mingi mega-mega kallid jahid, ikka sellised 150-200 000 eurot maksvad, jalutasime ja vaatasime, mis inimesed nendel jahtidel ka on, unistasime, et äkki meil on ka kunagi selline, hahaha...Sõitsime bussiga tagasi San Margherita Liguresse, käisime söömas (seekord ei pügatud) ja otsustasime jalgsi kõndida tagasi meie linna, Rapallosse. See "olematu-tee-mille-I-avastas" oli päris konarlik ja kohati väga raskesti läbitav, mäest üles-alla ja siis vahepeal 2-meetrine riba suurte villade tagant, villad olid muidugi ümbritsetud 2-meetriste müüridega aga jah, jalad said vatti ja jõudsimegi kohale, oma armsasse Rapallosse. Shoppasime veel natuke (see tähendab, et käisime poodides aga mina ei raatsinud midagi osta) ja otsustasime 20 paiku õhtut sööma, meie viimane õhtu puhkusel. Itaalias on täpselt nii, et inimesed söövad keset päeva ja siis alles alates 19.30, sest siis pannakse kõik poed kinni ja inimesed suunduvad restoranidesse. Kuna see oli meie viimane õhtu, siis otsustasime raha mitte lugeda ja läksime suht kallisse aga väga korralikku restorani, peaaegu ei saanudki laudagi aga õnneks meid oli vaid 2 ja leiti meile akna alla ideaalne koht. Inimesi oli palju ja tundus, et kellelgi kiiret ei olnud, ikka mitu käiku järjest. Ingmar tellis Vahemere-andide taldriku ja mina ühe huvitava pasta, magustoiduks veel tiramisu. Oeh, kõht sai täis ja väga tore õhtu oli.

5. päev

Peale hommikusööki, pakkisime oma asjad ja suundusime mööda kiirteed Piisasse. Plaan oli siis enamus päevast Piisas veeta (big mistake) ja siis sealt lennukile minna. Jõudsime Piisasse, parkisime auto ja leidsime kohe peaväljaku üles, kaunis viltune torn sealsamas. Turiste oli väga palju, kõige enam vast jaapanlasi. Jalutasime ja pildistasime, vaatasime inimesi, mõtlesime, kas ronida torni või mitte, uudistasime suveniire... Peamine mulje oli, et terve Piisa ainus vaatamisväärsus ongi seesama väljak, kus siis suur katedraal ja torn. Linn jättis väga räpase ja igava mulje, seda vb ka seetõttu, et oli pühapäev ja poed kõik kinni. Väljaku ümber oli väga palju musti kaupmehi, kes kõikvõimalikke trikke kasutasid ja oma kaupa müüa üritasid, väga tüütu. Jalutasime ja üritasime midagi positiivset leida aga väga ei õnnestunud. Käisime söömas ja sain kõige kohutavama toidu osaliseks, pasta oli jube vastik. Tahtsime kiiresti linnast välja saada ja suundusime lennujaama, muidugi olime seal 3 h varem aga saime rahlikult raamatuid lugeda ja ma leidsin ühe hästi ilusa koti, mis oli 75% allahinnatud. Läksime lennukile ja saigi meie Itaalia-seiklus läbi.

Viimane päev oleks võinud teistsugune olla aga muidu oli väga-väga äge. Nautisime igat hetke ja kui aus olla, siis lastest nii väga puudust ei tundnud. Kui tagasi jõudsime, siis saime lastelt "karistada", et olime ära olnud aga see on vist arusaadav.

Tänaseks on nädal meie reisist möödunud aga rutiin on veel logadi, öösel ei magata ja jonnituurid käivad liigagi tihti. Aga... it was still worth it.

Itaalia 1

Oleme juba pea, et nädal tagasi olnud aga ma pole blogimaailma veel jõudnud, kevadväsimus on lihtsalt nii suur. Midagi ei jaksa teha, ammugi siis kirjutada ja meenutada kui ilus ja soe kõik oli kui õues on pime ja külm, lumi on küll hakanud vaikselt sulama aga siiski, kevadest on asi veel kaugel.

Lühike kokkuvõte:

1. päev.

Hommikul tulime varase laevaga Helsingisse, et siis sõita Tampere lennujaama. Kuna laev läks ülivara, siis jäid lapsed meist magama ja vanavanemate hoolda nii et nendega õieti ei saanudki hüvasti jätta, vb oligi nii kõige parem, samas musitasime neid piisavalt ka läbi une enne kui teele hakkasime. Kuna Tamperesse jõudsime ülikiiresti, siis oli meil ikka päris mitu tundi aega enne kui lennuk väljus, käisime elu-suures shopping centres, Ideapark ja ka Ikeas, ja lõpuks kui väsimus oli suur ja kannatus katkemas, tuli ka aeg lennukile minna. Tampere lennujaam on vist kõige pisem ja kehvem lennujaam, kus olen kunagi käinud. Aga töötajad olid see-eest soomelikult tublid ja konfiskeerisid enamus asju mu kosmeetikakotist. Saime viimaks lennukile ja hakkaski sõit. Lennukil juhtus selline huvitav seik, et ühel onul, kes on ka muidu südamehaige, hakkas jube halb ja kohe küsiti, et kas pardal mõni arst ka on. Ajasin I üles ja rääkisin, mis toimumas ja ta siis tormas kohale aga kuna tal ei olnud ühtegi tõendit oma ameti kohta, siis paluti tal viisakalt taganeda...väga imelik igatahes..vaikselt oli ikkagi läheduses ja üritas haiget aidata aga seda tegid veel mitmed. Vahepeal läks ikka väga hulluks, tundus, et võib kurvalt see sõit lõppeda aga õnneks saadi hapniku abiga selle onu olukord paremaks ja hädamaandumist ei olnud vaja teha. Kohapeal Bergamos oli kiirabi kohe vastas. Oeh, põnev-põnev. Jõudsime meiegi siis Itaaliasse ja lund ei olnud ja oli üllatavalt soe, umbes 15 kraadi õhtul kl 19. Leidsime oma hosteli üles, mis ei olnud küll 5 tärni hotell ja jalutasime natuke linnas ja sõime. Siis tagasi hostelisse ja magama, väsimus oli suur.

2. päev

Otsustasime Bergamoga tutvuda enne kui oma rendiautole järgi läksime. Bergamo on väga sarnane Tallinnaaga, sest asub samuti kahel tasandil, üla-linn ja ala-linn. Sõitsime kaabelrongiga üla-linna ja avastasime huvitavaid tänavaid, kirikuid ja parke. Kõndisime palju ja meie jaoks oli suvi. Üks Itaalia onu tuli veel minu juurde ja küsis kas mul "cold" mitte ei ole, sest temal oli ju tuff-tuff talvejope seljas aga ei olnud üldse. Veetsime umbes tund aega veel pargis, nautisime päikest ja lihtsalt olime, vaikuses, kahekesi, ilma lasteta...oeh.

Suundusime tagasi ala-linna ja läksime autole järgi. Sõitsime järgmisena Milaanosse. Ma küll alguses ei tahtnud minna, sest ma vihkan suurlinnasid aga kuna pole varem käinud, siis ok, tegime kiirtuuri...ehk siis 3 h kesklinnas, jalutasime Milaano katedraali ja ostutänava läheduses, avastasime uhkeid poode sel katusega tänaval (Louis Vuitton, kus üks äge kott maksis 2500 euri, I ei olnud seekord nõus ostma) ja lihtsalt võtsime rahulikult. Edasi suundusime Geneva poole, kus tahtsime siis õhtust süüa. Sõit kestis 1,5 h tundi mööda väga käänulist ja mägist kiirteed, kuna tegemist on jällegi suurlinnaga, siis meil läks umbes 1 h aega, et keskusesse jõuda ja siis oli juba väsimus suur. Jalutasime ja leidsime ühe rahvarohke restorani. Kelner ei rääkinud midagi peale itaalia keele, tellisime aqua naturale ja siis palusime menüüd aga menüüd neil ei olnud, toit on sama kõigile, mingid friikad, oliivid ja veel mingi eelroog ja siis pizza. Ok, võtsime selle. Sõime rasvase toidu ära ja saime mõnusa kultuurielamuse. Läksime kassa juurde, et maksta ja onu küsib oma naljakas inglise keeles, "what do you want?"...me siis seletasime, et tahame maksta. Ta siis küsis, "You drink , you eat?", me noogutasime..ja siis lambist ütles 7 euri, ok, nii odavalt ei oleks osanud tahtagi, olime õnnelikult ja jätsime veel tippi ka. Järgmine suund oli siis Vahemere ääres olev Rapallo linn, kus meie hotell. Sõitsime jälle üle mägede ja lõpuks jõudsime kohale. Jube armas tundus see koht olevat aga kuna väsimus oli topelt suur, siis läksime magama.

Ja hetkel peatun esimese kahe päevaga...jätkan peagi.

Kevad!

Kirjade järgi peaks nüüd kevad käes olema aga aknast seda küll ei paista. Ma ei teagi miks peab pool aastat lund ja külma olema. Aga tuleb ka sellega rahul olla. Ainus asi, mis mind õnnetuks teeb, on need haigused ja viirused. Koguaeg üks ajab teist taga...

Kolmapäeval ootab meid ees siis reis ja homme õhtul on start Eestisse. Tegemist palju ja täna vaja veel uued kohvrid osta.

Ilusat kevade algust!

Külalised

Mulle jubedalt meeldib kui meile külla tullakse, meeldib koristada, midagi head süüa teha ja suhelda. Kõige mugavam on see loomulikult oma kodus. Eile käisidki I sugulased Vantaast ja meil oli väga tore aeg. I onutütrel on poeg, kes on K-st ainult 3 kuud vanem ja nad said üllatavalt hästi läbi. Poisi nimi on Henka (Henrik) ja alati kui me Kga tähti õpime, siis ta teab, et H-tähega hakkab Henka ja hobune.

Tore oli: sõime, rääkisime juttu ja lihtsalt olime. Poisid vahepeal vallutasid lastetoa ja meisterdasid legodega.

Tulge külla, ootame teid!

Kohalik kohtumispaik

Soomes on kirikud palju rohkem avatud inimestele kui Eestis ja seda siis põhiliselt luteri kirikud. Meie kohalikus kirikus toimub iga päev midagi: pereklubid, päevaklubid, koolilastele ringid jne. Kirik on küla keskpunktiks. Rääkisin pereklubis hiljuti ühe kohaliku preestriga ja tema ütles, et kirikute avatus inimestele on Soomes nii kiriku nõrkuseks kui ka tugevuseks. Minu meelest see on pigem hea, et inimestel ei ole hirmu kirikusse siseneda, tullakse ja ollakse, tihtipeale ei olda kristlased aga kuna kirikus toimub nii palju, siis miks mitte, parem ikka kui kodus olla. Vähemalt see on algus...

Käisime tänagi avatud päevaklubis lastega. Hommikul kärutavad emmed oma pisikestega kohale, toimub kirikuhetk (laulud, piiblilugu ja see kõik on suunatud lastele, asi on tehtud võimalikult lihtsaks), siis kohv-söömine (sümboolse tasu eest), meisterdamine, mänguaeg ja lauluring. Kokku kestab see kõik 1,5 h ja toimuvad sellised asjad meie kirikus 2 korda nädalas. Minu arust väga tore ettevõtmine, sest Eesti aegadest (mis polegi teab kui ammu) mäletan, et raske oli leida kohta, kuhu lapsega minna hommikul, lõpuks kärutasime kodu läheduses või olime toas. Beebiringe on aga enamus on tasulised. Kõik ringid, mis kirikus toimuvad, on tasuta ja see on nö. kiriku teenus ühiskonnale. Jube vahva ikka! Sügisest tahan K saada siia kiriku päevaklubis, mis toimub 2 korda nädalas, korraga 2,5 h. viid lapse sinna ja siis hiljem tuled järgi, nagu lasteaedki. Olen endaga veel kaks Eesti emmet kaasa meelitanud, mõlemad on siin samas umbes 5 aastat elanud aga pole kunagi julgenud lastega kirikusse klubidesse minna. Ja nüüd siis tulid. Alguses ikka uurisid, et ei tea, kas me tohime minna, pole ristitud ega midagi aga nüüd käivad lastega. On tore, et on koht, kuhu minna ja kus olla ning end mõnusalt tunda, emmedega suhelda ja lastega meisterdada-mängida. Kirik võiks minu arust pigem olla ikka avatud kui kinnine.

8 päeva veel...

...ja siis me läheme Itaaliasse!

Mulle praegu tundub, et oleme hullud aga mis teha. Meile meeldib reisida ja meeldib seda odavalt teha. Saime lennupiletid kahele edasi-tagasi 100 euri ja siis tuligi hull mõte, et jätame lapsed koju ja läheme kahekesi. Pole ammu midagi kahekesi teinud. Plaan on sõita lennukiga Tampere-Milaano ja siis võtta sealt auto ja sõita Vahemere äärde, peatuda paar ööd Liguuria piirkonnas ja siis Piisa kaudu tagasi Tamperesse. Tahaks juba nii väga Itaalia pastasid ja pitsasid maitsta, jalutada kahekesi käsikäes, olla lennuki peal nii et ma ei pea hirmu tundma, et lapsed hakkavad kohe nutma ja ei pea neid pidevalt lõbustama, sõita ringi, ööbida hotellides, hingata värsket Vähemere õhku ja lihtsalt olla...

Jah, kuigi me oleme vist ikkagi hullud, jätame oma pisikesed maha...oeh

Lastega reisimine on lihtsalt hooopis midagi muud kui kahekesi, lastega on vahva kindlasti mõne aasta pärast kui nad on juba veelgi vanemad ja asjalikumad ja nende jaoks ka on huvitav..senised kogemused on näidanud, et lastele on selline äkiline muutus ümbritsevas ja keskkonnas ikkagi pigem stressirikas.

Aga jah, think positive...küll kaikki järjestyy

On, mida oodata!

Et siis 10 päeva veel ja siis.....

Ma arvan, et igas perekonnas, kus on lapsed, on tihtipeale nii, et unustatakse ära, et selline asi nagu abikaasade omavaheline suhe on üldse olemas. Seda puhtalt seetõttu, et lapsed võtavad kogu aja ära ja energia läheb nende peale, hommikul saadad mehe tööle, päev läbi oled lastega, õhtul kui mees tuleb koju, räägid sellest, mis päeval juhtus ja siis jäävad lapsed magama aga selleks ajaks oled sa ise vb juba ammu sügavas unes (meil on tihtipeale nii) ja sellist aega, et mehega rääkida ja olla nagu ei olegi. Kurb. Aga tõsiasi on see, et pere on rajatud mehe ja naise suhtele ja kui nende suhe on nõrk, siis see väljendub ka selles, kuidas terve pere toimib, kuidas lapsed reageerivad ja omavahel läbi saavad jne. Seega, minu arust on abikaasade suhe kõige tähtsam ja peaks olema prioriteet ja alles siis tulevad lapsed ja nende vajadused. Kerge öelda, raske teha. Raske, sest meil ei ole nädala jooksul mitte ühtegi inimest, kes saaks lastega olla, et me saaks korra välja minna kahekesi. Raske, sest paratamatult kerkivad ikkagi laste vajadused kõigepealt esile ja siis alles enda igatsused ja unistused. Mida siis teha? Aega võtta ja julmalt....sest kui emme ja issi saavad hästi läbi, siis on lapsed ka palju õnnelikumad.

Et siis 10 päeva veel ja siis me...

Et siis 10 päeva veel ja siis me läheme...

Et siis 10 päeva veel ja siis me läheme kahekesi...

Lumi...palun sula ära!

Ma ei ole küll teab-mis-originaalne aga ma tõesti juba ootan, et lund enam ei oleks ja saaks kevadet nautida. Ootan, et K saaks mõnusalt mänguväljakul mängida ja ei peaks olema kurb, et seal midagi teha ei ole. Kõnnime igapäev mänguväljakust mööda ja K ütleb kurvalt, et "ei saa veel mängida, homme sulab lumi ära, siis saab mängida". Tänane hommik oli täpselt samasugune.

Kevad, tule jugelt ja lumi, sula palun ära!!! (kirjutasin alguses kogemata, lumi, sure palun ära!)

Banana bread

Järgnevalt siis üks hea retsept, mida mu ema on koguaeg teinud ja mis ameeriklastele tuttav.

Ise teen seda järgneva retsepti põhjal (tasside puhul kasutan tavalist kruusi):

3 või 4 küpset banaani

1/3 (üks kolmandik) tass sulatatud võid

1 tass suhkrut (ma olen natuke vähem pannud, muidu liiga magus, nii umbes kolmveerand tassi)

1 muna, lahti klopitud

1 tl vaniljesuhkrut

1 tl küpsetuspulbrit

natuke soola

1,5 (poolteist) tassi jahu

(kui soov, siis rosinad, pähklid, kookoshelbed jmt.)

Sega purustatud banaanid ja sulatatud või. Sega juurde suhkur, muna, vaniljesuhkur. Puista küpsetuspulber ja sool. Viimasena sega jahu. (ma olen tavaliselt lisanud ka natuke rosinaid, kookoshelbeid, mandlilaaste või pähkleid, vastavalt võimalusele)

Pane vormi ja küpseta umbes 1 h 200 kraadi juures (mul läheb tavaliselt 45 minutit, et valmis saaks).

Tegemised

Jälle üks nädalavahetus möödas. Kiiresti tuli ja kiiresti läks. Õnneks sai palju tehtud ja mis kõige parem, I oli terve aja kodus. Küll on hea ja lihtne kahte marakratti kasvatada, kui seda saab kahekesi teha.

Reede: Mul tuli suurepärane idee korralikult trennis hakata käima, leidsin sobiva spordiklubi ja ostsin 10 x kaardi (maksis 52 euri kodusele emale, palju Eestis umbes maksab?). Mõtlesin, et läheks vaataks, mis huvitav trenn see Fiilispumppi on, ise lootsin, et on selline aeroobika, kus vahepeal koos hantlitega lihaseid ka treenitakse. Aga üllatus, see oligi ainult lihaste pumpamine. Terve aeg tehti harjutusi ülakehale, enamjaolt kätele ja peamisteks töövahenditeks see, appi mul ei tulegi meelde, see pulk, kus on raskused mõlemal pool ja siis lisaks olid veel hantlid. Mina muidugi valisin sellised keskmise raskusega hantlid ja selle pulga :D , sest ega ma mingi algaja pole. Päris läbi võttis ja nats raske oli aga hakkama sain. Aga mulle kohe üldse ei meeldi selline trenn, pigem tantsin ja teen muud kardiot aga sellist pumpamist, no, pole minu maitse. Treener oli umbes 50-aastane tädi, kes oma vahvas inglise keeles aeg-ajalt karjus harjutuste vahele "are you ready?"...jubedalt naerma ajas. Muidu oli hea treener, seletas pikalt ja põhjalikult iga harjutust aga jube palju rääkis ja ma kõigest loomulikult aru ei saanud.

Laupäev: Otsustasime hommikul minna perega ujuma. P ei ole varem tavabasseinis käinudki. Meil siin Lahtis on küll 3 uimahalli aga need on sellised väikesed ja enamus on ülerahvastatud. Mõtlesime siis sõita 30 km põhja, sest Heinolas on ujula, kus veel aurusaun ja mullivann, sellist siin väga ei kohtagi. Sõitsime ja võtsime P ka ujulasse, väga tore oli, ainult vesi oli pisema jaoks natuke liiga külm, nii kui ta vette sai, siis lõug lõdises koguaeg, kõik inimesed naersid, sest see oli päris hea vaatepilt. K-l oli tore ja me Pga istusime mullivannis, kuigi seal tohtis olla korraga ainult 10 minutit aga me olime terve aja vist ainult mullitamas (võrdluseks täiskasvanu ühe korra pilet 4.50 ja lastele, ka Ple, oli 2 euri).

Õhtul läksime külla ühele eestlastest perele. Tuttavaks sain selle naisega interneti teel ja polnud kunagi silmast silma kohanud. Natuke oli imelik minna täiesti võõrastele külla, ei tea ju mis inimestega tegu aga tegelikult oli väga tore õhtu. Nad olid väga sõbralikud ja avatud ja kõik läks hästi. Nende tütar on umbes sama vana kui P.

Pühapäev: Hommik algas Zumbaga, mis on tunduvalt rohkem minu maitse. Väga, väga meeldib! Kell 12 algas meil siin lähedal talvirieha (talvepäev?) ja seal oli siis ponisõit, tuletõrjeauto, kuhu sai ronida, uisutamine, kelgutamine, sardellide söömine ja kohvi joomine jne. Küla rahvas oli koos ja tore ettevõtmine, kuigi ponisõitu pidi kaua ootama. Ma unustasin uisud koju, seega liuväljakut ei saanud proovida. K sõitis poniga (teist korda see talv) ja sõime väljas, ega muud ei olnudki, lõunauni tuli peale ja sõitsime koju. Õhtul käis I veel kohalikus luteri kirikus ühel sellisel noortepärasemal teenistusel, kus oli isegi ülistus. Ma olin poistega kodus. Ülistuse ajal oli umbes 100 inimesest 4 seisnud ja kaasa laulnud, teised olid neid 4 imelikult vaadanud. (ma ise käisin samal teenistusel paar nädalat tagasi). Oeh, kogudustega on suht kurb seis. Pole leidnud sellist õigest kohta, kus käia ja kuhu panustada. Jube kurb. Oleme kõik suuremad kogudused siin Lahtis läbi käinud. Jah, eks otsime veel, anna ei alla.

Mõnusat nädalat!

How to make friends?

Järgnevalt mõtted sõprusest...

Väga raske on kolida uude kohta ja hakata peale nullist, eriti kui ees ei ole ühtegi tuttavat..

Meie elu on viimasel ajal just selline olnud. Kolisime Soome ja kohapeal ei olnud kedagi ootamas. Lubasin selle aasta alguses, et näen kõvasti vaeva, et kohaneda siinse eluga ja leida uusi tuttavaid/sõpru...olen üritanud käia erinevates, mis on "potentsiaalsed-uute-inimestega-tutvumiskohad" nagu kirikud, mänguväljakud, keelekursused, pereklubid ja muud taolised.

Mis on selle tulemus?

....on tekkinud tuttavaid, uusi ja huvitavaid, aga selliseid häid sõpru mitte. Võib-olla ma olen liiga kärsitu aga võib-olla selles eluetapis, kus ma olen, ei olegi enam nii lihtne ja võimalik leida endale häid sõpru. Äkki need kõige paremad sõbrad ongi need, kellega jagan minevikku: kooliaega, lapsepõlve, Tartu-mälestusi....

Samas, paljud lapsepõlvesõbrad on ära kadunud, sest nendega oleme läinud nii eri teed, seega ühine minevik ei garanteeri, et me ka tulevikus head sõbrad oleme.

Kuidas leida häid sõpru?

Kas on võimalik saada headeks sõpradeks, kui ei ole palju ühist, näiteks on ainult samavanuselised lapsed?

Kas sõpradel peaks olema sarnased iseloomud?

Oeh...raske...usun, et aeg annab arutust.

Siinkohal tervitan kõiki oma kaugeid häid sõpru...olete mulle väga kallid!

Kas sa jalutaksid mööda?

Tegin eile aega parajaks ja olin just poodi sisenemas kui korraga sattusin ootamatusse olukorda.
Nimelt poe ees oli üks ratastoolis mees, kes võitles libedaga ja mässas seal oma tooliga nii, et ta libastus ja kukkus toolist välja vastu jääd. Ja see kõik juhtus mu silme all. Muidu ma ei kahtlekski kas minna appi ja kuidas seda teha aga see mees nägi natuke kahtlane välja: tal oli vist mingi närvihaigus, nii et ta tõmbles koguaeg, ka siis kui istus rahulikult oma toolis ja lisaks ta ei rääkinud selgelt vaid oli näha, et tegemist on haige ja õnnetu inimesega. Välja nägi nagu kodutu. Ja seal ma siis olin, mees kukkus toolist välja, ise ei saanud sinna kuidagi tagasi, oli äärmiselt vihane ja pahane ja üleüldse, raske olukord. Mida tegin siis mina?
Nii jube kui see ka ei oleks, siis minu esmane mõte oli, et äkki keegi teine veel seda nägi ja tuleb ise appi. Kedagi väga läheduses ei olnud. ..
Mida teha....tahtsin ära joosta ja see õnnetu inimene kellegi teise hooleks jätta. Mitu korda vaatasin ja mõtlesin, kartsin teda puudutada ja temaga tegemist teha. Õnneks sai mu süda ikkagi minust jagu ja sain aru, et ma ei saa oma kohustust kellelegi edasi anda vaid pean ise mõtlema, kuidas aidata just sel hetkel just selles kohas. Vaatasin ringi ja kutsusin kaugemalt paar meest appi, sest ise ei oleks jaksanud ma seda meest tooli tagasi tõsta. Hoidsin ratastooli paigal ja nad aitasid teda peale tõsta. Korjasime ta asjad kokku ja mees läks oma tooliga edasi.

Oeh...selline ootamatu olukord, mis muutis mu elu.

Miks me tahame õnnetutest inimestest mööda jalutada?
Miks ma ei suuda kohe reageerida ja teda aidata?
Miks ma kardan inimest, kes näeb välja teistugune kui mina?
What Would Jesus Do?
Lahkusin sealt ja pikka aega veel peale seda mu süda puperdas, tundsin ennast kohutavalt, et ma olin üldse tahtnud ära minna.
Kas sa jalutaksid sellisest inimesest mööda? Aitaksid sa teda?

Ma tahan muutuda ja olla selline, kes ei karda, kes tahab aidata ja kes ei mõtle hetkekski mida teha...
Jeesus, muuda mind!!!!

See nädalavahetus

Nädalavahetus möödus kiirelt aga põnevalt. Ema ja 2 õde olid külas...kuna P-l oli jube kõhuviirus, siis väga ei saanud nendega käia ringi aga rõõm oli ikkagi, et külalised olid tulnud. Põhilised olid H&M ja kirppised. Nendest ei saa Soomes kuidagi üle. Kirppised on heaks võimaluseks leida soodsalt kõike, mida hing ihaldab. Inimesed on oma vanad asjad kokku toonud, rendivad laua ja jätavad siis mõneks ajaks oma varanduse sinna uusi ostjaid ootama.

Laupäeva õhtul käisime Iga ka kinos, seekord siis The King`s Speech. Ei osanud nagu midagi oodata, teadsin vaid, et kandideerib päris mitmele oscarile ja et räägib mingil ajaloolisel teemal. See oli ka kõik. Filmi vaadates tundsin kohe inglise filoloogina ära tõelise ajaloo ja igasugused huvitavad tegelased ja juhtumid Inglismaa ajaloost meenusid koheselt. Film oli väga mõnus, mulle jubedalt meeldis selle lugu ja need tegelased. Otsisime Iga pärast internetist nende samade inimeste pilte ja näitlejad olid ikka väga osavalt valitud, enamus tegelased meenutasidki välimuselt tõelisi isikuid. Täna hommikul kuulsin, et Colin Firth saigi Oscari parima meespeaosa eest. Minu arust väga õige valik, sest ta mängis väga hästi oma tegelaskuju. Ta on mulle alati meeldinud....

Eelmine nädalavahetus Eestis

Mõned pildid siis meie reisist!

Kahjuks kõikidest külaskäikudest/kohtumistest ei ole pilte aga aitäh kõigile, kes meid vastu võtsid ja keda õnnestus näha. Nüüd on plaan järgmine kord alles 2 kuu pärast tulla, ei teagi, kuidas nii kaua vastu peab:)

Eestlane olen ja eestlaseks jään..

Täna on siis see päev, kus Eesti tähistab oma iseseisvust.

Palju õnne kõigile rahvuskaaslastele Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul!!!

Ma olen üliuhke selle üle, et olen eestlane, mõelda vaid kui vähe on maailmas inimesi, kes saavad end sedasi nimetada ja inimesi, kes seda keelt kõnelevad..ja mina võin olla üks neist.

Ainus hetk, mil mul on piinlik oma rahvuse pärast, on tavaliselt laeval, kus kohtab rahvuskaaslasi, kes endal alati jubedalt margi täis teevad. Nad on purupurjus, lällavad, uhkeldavad oma teenitud eurodega ja tõesti...vaju maa alla. Tundub, et Soomes on eestlaste maine sama kehv kui on soomlaste maine Eestis ja sellest on jube kahju. Olen tihtipeale tundnud, et minusse suhtutakse eelarvamustega ja vaadatakse natuke viltu. Ajakirjanduses kuuleb samuti, kuidas eestlased rikuvad avalikku korda, sõidavad purjuspäi, varastavad ja mida kõike veel. Ainus pilt, mis eestlasest luuakse, on tavaliselt selline kehvapoolne...hariduseta noored inimesed tulevad suurt raha teenima.

Kas ma olen vähem eestlane selletõttu, et elan Soomes? Ma arvan, et sugugi mitte. Mina olen ja jään eestlaseks ja miski ei saa seda muuta. Mul on rõõm olla erand ja olla normaalne inimene, haridusega ja alkoholiprobleemita, olla õnnelikult abielus ja mida kõike veel. Mul on rõõm olla eestlane just siin, kus ma olen.

Magamatus

Oeh...

nädalavahetus möödus Eestis, mis oli ütlemata tore, sai sõpradega koos olla, vanavanemaid külastada, perekondadega aega veeta, Iga kahekesi olla (sushi ja kino) jne...

Tegime palju ja seda vaid lühikese aja jooksul. Koju jõudsime ööl vastu esmaspäeva kl 01.15 ja I pidi hommikul 8ks tööle minna. Millegipärast alati peale meie "puhkust Eestis" oleme nii üliväsinud, et "puhkusest" on vaja omakorda puhata ja taastuda.

Teine aktuaalne teema on magamine. Lastega pered teavad ilmselt kõige paremini, et uni omandab peale laste sündi uue tähenduse. Nii ka meil. Muidugi on õnnelikke perekondasid, kus pisikesed juba esimestel kuudel hakkavad terve öö magama aga "õnneks" meie nende hulka ei kuulu. Ööd on meil huvitavad...kuna I peab hommikuti vara ärkama ja pikalt tööle sõitma, siis ta magab viimasel ajal diivanil, et natukenegi und saada. Mina siis jooksen kahe toa vahet...P ja K ärkavad võidu. Iga teine öö K magab terve öö aga siis teeb jällegi ühe crazy ööga kõik tasa. Pst ma parem ei räägi..

Õnneks harjub selle magamatusega ära ja elu toimub isegi siis kui ööd on tsirkuseks kujunenud. Ma tihtipeale naljatades mõtlen, et "kel seda und ikka vaja on?"...

Minu unistus on, et kunagi on lapsed nii suured ja magavad terve öö, lähevad hiljemalt kl 21 magama ja ärkavad kl 8 ja on terve öö ilusasti oma toas unenägusid kogenud.

Minu unistus on, et me saaks kunagi Iga oma toa tagasi ja poisid oleks oma toas..

Minu unistus on magada terve öö ilma et ma ärkaks ja jookseks mitme toa vahet...

Unistada ju võib.

Kus on kodu, mis on kodu...kus on kodukoht?.

Kui teid huvitab, kus me siis täpselt elame..siis palun.

Mu tänane kodutöö on kirjutada oma kodu kohta:

Minä asun rivitalossa Lahdessa. Minun asunnossani on kolme huonetta: makuuhuone, lastenhuone, olohuone, keittiö, kylpyhuone ja sauna. Meidän asuntomme on pieni mutta mukava ja kaunis. Meidän naapurit ovat ystävälliset. Lähella ovat kaupat, uimaranta ja kirkko. Meillä on myös pieni piha. Ikkunasta näkee metsän ja leikkipuiston

Parem hilja..kui mitte kunagi?

Tasemel blogija ma kohe mitte ei ole..

Elame nüüd Lahtis ja olen jätkuvalt kodune oma kahe pisikesega. P ja K on mul igapäevased seltsilised ja nendega juba igav ei hakka!
Võiks nüüd jälle proovida...eriti nüüd, kus meie elu on sellise suure muutuse läbi teinud ja ei ole enam Eestit, kus olid sõbrad, perekond, kool, töökohad- kõik need asjad, mis turvatunnet andsid.
Seega, peab ütlema, et elu on täis väljakutseid, eriti nüüd kus:
-Iga kahekesi väljas käia ei saa
-keel on midagi muud kui mu armas eesti keel
-on vähe (tegelikult neid ei olegi) neid inimesi kellele helistaks paar tundi ette ja kutsuks külla või läheks ise neile spontaanselt külla
-minu ainus ja ainus töö on olla kodus (ma poleks seda kunagi uskunud, sest mul on tavaliselt tuhat asja samaaegselt käigus)

On ka häid asju:
- mulle meeldivad väljakutsed ja praegune etapp on kohe kindlasti seda
- ma olen põnevil, sest usun, et võin hiljemalt aasta pärast öelda, et soome keel on mul suus (one can believe?!)
-enamus ajast, mil olen P ja Kga kodus, olen ülirahul, sest nad on rõõmsad ja ägedad pojad, oskavad juba koos mängida ja mulle tõesti meeldib olla kodus ja mitte stressata tööasjade pärast
-mulle meeldivad uued tutvused, uued sõbrad, uued kohad
-mulle meeldib meie kodu (sellest kirjutan täpsemalt hiljem)
-soomlased on oma olemuselt palju heatahtlikumad kui eestlased.

Hea näide sellest on üleeilne hommik kui meie tubli Audi otsustas mitte käima minna, sest väljas oli öösel -25 olnud. Ingmar pidi tööle jõudma 8ks aga polnud lootustki. Mida teha? Ingmar läks kl 7 naabrite ukse taha (armas vanapaar) ja palus abi, et äkki saaks laadida krokodillidega aga soomlastel on kõigil nii uued autod, et enamustel sellist varianti ei ole. Naabrimees siis arutas naisega korra ja tuli Ingmari juurde ja ütles, et sa võid meie auto tänaseks võtta, et meil seda vaja ei ole. Kujutate ette??? Naabrimees, kellega me oleme paar korda rääkinud ja nad hiljuti ostsid endale uue auto (pensionärid) ilma mingi kõhkluse ja kahtluseta on valmis terveks päevaks Ile auto andma, et ta saaks 75 km tööle sõita ja siis tagasi tulla. Kas Eestis kunagi võiks selline asi juhtuda?
Õnneks ühel naabril oli veel Audi ja Ingmar sai tema käest kuidagi abi ja läks uut akut ostma, sest ta väga ei tahtnud selle vanapaari uut autot võtta.

Tegelikult on neid häid asju veel ja veel...