Sunday, March 20, 2011

Kevad!


Kirjade järgi peaks nüüd kevad käes olema aga aknast seda küll ei paista. Ma ei teagi miks peab pool aastat lund ja külma olema. Aga tuleb ka sellega rahul olla. Ainus asi, mis mind õnnetuks teeb, on need haigused ja viirused. Koguaeg üks ajab teist taga...
Kolmapäeval ootab meid ees siis reis ja homme õhtul on start Eestisse. Tegemist palju ja täna vaja veel uued kohvrid osta.

Ilusat kevade algust!

Külalised




Mulle jubedalt meeldib kui meile külla tullakse, meeldib koristada, midagi head süüa teha ja suhelda. Kõige mugavam on see loomulikult oma kodus. Eile käisidki I sugulased Vantaast ja meil oli väga tore aeg. I onutütrel on poeg, kes on K-st ainult 3 kuud vanem ja nad said üllatavalt hästi läbi. Poisi nimi on Henka (Henrik) ja alati kui me Kga tähti õpime, siis ta teab, et H-tähega hakkab Henka ja hobune.
Tore oli: sõime, rääkisime juttu ja lihtsalt olime. Poisid vahepeal vallutasid lastetoa ja meisterdasid legodega.
Tulge külla, ootame teid!

Thursday, March 17, 2011

Kohalik kohtumispaik

Soomes on kirikud palju rohkem avatud inimestele kui Eestis ja seda siis põhiliselt luteri kirikud. Meie kohalikus kirikus toimub iga päev midagi: pereklubid, päevaklubid, koolilastele ringid jne. Kirik on küla keskpunktiks. Rääkisin pereklubis hiljuti ühe kohaliku preestriga ja tema ütles, et kirikute avatus inimestele on Soomes nii kiriku nõrkuseks kui ka tugevuseks. Minu meelest see on pigem hea, et inimestel ei ole hirmu kirikusse siseneda, tullakse ja ollakse, tihtipeale ei olda kristlased aga kuna kirikus toimub nii palju, siis miks mitte, parem ikka kui kodus olla. Vähemalt see on algus...
Käisime tänagi avatud päevaklubis lastega. Hommikul kärutavad emmed oma pisikestega kohale, toimub kirikuhetk (laulud, piiblilugu ja see kõik on suunatud lastele, asi on tehtud võimalikult lihtsaks), siis kohv-söömine (sümboolse tasu eest), meisterdamine, mänguaeg ja lauluring. Kokku kestab see kõik 1,5 h ja toimuvad sellised asjad meie kirikus 2 korda nädalas. Minu arust väga tore ettevõtmine, sest Eesti aegadest (mis polegi teab kui ammu) mäletan, et raske oli leida kohta, kuhu lapsega minna hommikul, lõpuks kärutasime kodu läheduses või olime toas. Beebiringe on aga enamus on tasulised. Kõik ringid, mis kirikus toimuvad, on tasuta ja see on nö. kiriku teenus ühiskonnale. Jube vahva ikka! Sügisest tahan K saada siia kiriku päevaklubis, mis toimub 2 korda nädalas, korraga 2,5 h. viid lapse sinna ja siis hiljem tuled järgi, nagu lasteaedki. Olen endaga veel kaks Eesti emmet kaasa meelitanud, mõlemad on siin samas umbes 5 aastat elanud aga pole kunagi julgenud lastega kirikusse klubidesse minna. Ja nüüd siis tulid. Alguses ikka uurisid, et ei tea, kas me tohime minna, pole ristitud ega midagi aga nüüd käivad lastega. On tore, et on koht, kuhu minna ja kus olla ning end mõnusalt tunda, emmedega suhelda ja lastega meisterdada-mängida. Kirik võiks minu arust pigem olla ikka avatud kui kinnine.

Tuesday, March 15, 2011

8 päeva veel...

...ja siis me läheme Itaaliasse!
Mulle praegu tundub, et oleme hullud aga mis teha. Meile meeldib reisida ja meeldib seda odavalt teha. Saime lennupiletid kahele edasi-tagasi 100 euri ja siis tuligi hull mõte, et jätame lapsed koju ja läheme kahekesi. Pole ammu midagi kahekesi teinud. Plaan on sõita lennukiga Tampere-Milaano ja siis võtta sealt auto ja sõita Vahemere äärde, peatuda paar ööd Liguuria piirkonnas ja siis Piisa kaudu tagasi Tamperesse. Tahaks juba nii väga Itaalia pastasid ja pitsasid maitsta, jalutada kahekesi käsikäes, olla lennuki peal nii et ma ei pea hirmu tundma, et lapsed hakkavad kohe nutma ja ei pea neid pidevalt lõbustama, sõita ringi, ööbida hotellides, hingata värsket Vähemere õhku ja lihtsalt olla...
Jah, kuigi me oleme vist ikkagi hullud, jätame oma pisikesed maha...oeh
Lastega reisimine on lihtsalt hooopis midagi muud kui kahekesi, lastega on vahva kindlasti mõne aasta pärast kui nad on juba veelgi vanemad ja asjalikumad ja nende jaoks ka on huvitav..senised kogemused on näidanud, et lastele on selline äkiline muutus ümbritsevas ja keskkonnas ikkagi pigem stressirikas.
Aga jah, think positive...küll kaikki järjestyy


Sunday, March 13, 2011

On, mida oodata!

Et siis 10 päeva veel ja siis.....

Ma arvan, et igas perekonnas, kus on lapsed, on tihtipeale nii, et unustatakse ära, et selline asi nagu abikaasade omavaheline suhe on üldse olemas. Seda puhtalt seetõttu, et lapsed võtavad kogu aja ära ja energia läheb nende peale, hommikul saadad mehe tööle, päev läbi oled lastega, õhtul kui mees tuleb koju, räägid sellest, mis päeval juhtus ja siis jäävad lapsed magama aga selleks ajaks oled sa ise vb juba ammu sügavas unes (meil on tihtipeale nii) ja sellist aega, et mehega rääkida ja olla nagu ei olegi. Kurb. Aga tõsiasi on see, et pere on rajatud mehe ja naise suhtele ja kui nende suhe on nõrk, siis see väljendub ka selles, kuidas terve pere toimib, kuidas lapsed reageerivad ja omavahel läbi saavad jne. Seega, minu arust on abikaasade suhe kõige tähtsam ja peaks olema prioriteet ja alles siis tulevad lapsed ja nende vajadused. Kerge öelda, raske teha. Raske, sest meil ei ole nädala jooksul mitte ühtegi inimest, kes saaks lastega olla, et me saaks korra välja minna kahekesi. Raske, sest paratamatult kerkivad ikkagi laste vajadused kõigepealt esile ja siis alles enda igatsused ja unistused. Mida siis teha? Aega võtta ja julmalt....sest kui emme ja issi saavad hästi läbi, siis on lapsed ka palju õnnelikumad.
Et siis 10 päeva veel ja siis me...
Et siis 10 päeva veel ja siis me läheme...
Et siis 10 päeva veel ja siis me läheme kahekesi...

Wednesday, March 9, 2011

Lumi...palun sula ära!











Ma ei ole küll teab-mis-originaalne aga ma tõesti juba ootan, et lund enam ei oleks ja saaks kevadet nautida. Ootan, et K saaks mõnusalt mänguväljakul mängida ja ei peaks olema kurb, et seal midagi teha ei ole. Kõnnime igapäev mänguväljakust mööda ja K ütleb kurvalt, et "ei saa veel mängida, homme sulab lumi ära, siis saab mängida". Tänane hommik oli täpselt samasugune.
Kevad, tule jugelt ja lumi, sula palun ära!!! (kirjutasin alguses kogemata, lumi, sure palun ära!)

Monday, March 7, 2011

Banana bread


Järgnevalt siis üks hea retsept, mida mu ema on koguaeg teinud ja mis ameeriklastele tuttav.
Ise teen seda järgneva retsepti põhjal (tasside puhul kasutan tavalist kruusi):

3 või 4 küpset banaani
1/3 (üks kolmandik) tass sulatatud võid
1 tass suhkrut (ma olen natuke vähem pannud, muidu liiga magus, nii umbes kolmveerand tassi)
1 muna, lahti klopitud
1 tl vaniljesuhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
natuke soola
1,5 (poolteist) tassi jahu
(kui soov, siis rosinad, pähklid, kookoshelbed jmt.)

Sega purustatud banaanid ja sulatatud või. Sega juurde suhkur, muna, vaniljesuhkur. Puista küpsetuspulber ja sool. Viimasena sega jahu. (ma olen tavaliselt lisanud ka natuke rosinaid, kookoshelbeid, mandlilaaste või pähkleid, vastavalt võimalusele)
Pane vormi ja küpseta umbes 1 h 200 kraadi juures (mul läheb tavaliselt 45 minutit, et valmis saaks).

Tegemised





Jälle üks nädalavahetus möödas. Kiiresti tuli ja kiiresti läks. Õnneks sai palju tehtud ja mis kõige parem, I oli terve aja kodus. Küll on hea ja lihtne kahte marakratti kasvatada, kui seda saab kahekesi teha.

Reede: Mul tuli suurepärane idee korralikult trennis hakata käima, leidsin sobiva spordiklubi ja ostsin 10 x kaardi (maksis 52 euri kodusele emale, palju Eestis umbes maksab?). Mõtlesin, et läheks vaataks, mis huvitav trenn see Fiilispumppi on, ise lootsin, et on selline aeroobika, kus vahepeal koos hantlitega lihaseid ka treenitakse. Aga üllatus, see oligi ainult lihaste pumpamine. Terve aeg tehti harjutusi ülakehale, enamjaolt kätele ja peamisteks töövahenditeks see, appi mul ei tulegi meelde, see pulk, kus on raskused mõlemal pool ja siis lisaks olid veel hantlid. Mina muidugi valisin sellised keskmise raskusega hantlid ja selle pulga :D , sest ega ma mingi algaja pole. Päris läbi võttis ja nats raske oli aga hakkama sain. Aga mulle kohe üldse ei meeldi selline trenn, pigem tantsin ja teen muud kardiot aga sellist pumpamist, no, pole minu maitse. Treener oli umbes 50-aastane tädi, kes oma vahvas inglise keeles aeg-ajalt karjus harjutuste vahele "are you ready?"...jubedalt naerma ajas. Muidu oli hea treener, seletas pikalt ja põhjalikult iga harjutust aga jube palju rääkis ja ma kõigest loomulikult aru ei saanud.

Laupäev: Otsustasime hommikul minna perega ujuma. P ei ole varem tavabasseinis käinudki. Meil siin Lahtis on küll 3 uimahalli aga need on sellised väikesed ja enamus on ülerahvastatud. Mõtlesime siis sõita 30 km põhja, sest Heinolas on ujula, kus veel aurusaun ja mullivann, sellist siin väga ei kohtagi. Sõitsime ja võtsime P ka ujulasse, väga tore oli, ainult vesi oli pisema jaoks natuke liiga külm, nii kui ta vette sai, siis lõug lõdises koguaeg, kõik inimesed naersid, sest see oli päris hea vaatepilt. K-l oli tore ja me Pga istusime mullivannis, kuigi seal tohtis olla korraga ainult 10 minutit aga me olime terve aja vist ainult mullitamas (võrdluseks täiskasvanu ühe korra pilet 4.50 ja lastele, ka Ple, oli 2 euri).
Õhtul läksime külla ühele eestlastest perele. Tuttavaks sain selle naisega interneti teel ja polnud kunagi silmast silma kohanud. Natuke oli imelik minna täiesti võõrastele külla, ei tea ju mis inimestega tegu aga tegelikult oli väga tore õhtu. Nad olid väga sõbralikud ja avatud ja kõik läks hästi. Nende tütar on umbes sama vana kui P.

Pühapäev: Hommik algas Zumbaga, mis on tunduvalt rohkem minu maitse. Väga, väga meeldib! Kell 12 algas meil siin lähedal talvirieha (talvepäev?) ja seal oli siis ponisõit, tuletõrjeauto, kuhu sai ronida, uisutamine, kelgutamine, sardellide söömine ja kohvi joomine jne. Küla rahvas oli koos ja tore ettevõtmine, kuigi ponisõitu pidi kaua ootama. Ma unustasin uisud koju, seega liuväljakut ei saanud proovida. K sõitis poniga (teist korda see talv) ja sõime väljas, ega muud ei olnudki, lõunauni tuli peale ja sõitsime koju. Õhtul käis I veel kohalikus luteri kirikus ühel sellisel noortepärasemal teenistusel, kus oli isegi ülistus. Ma olin poistega kodus. Ülistuse ajal oli umbes 100 inimesest 4 seisnud ja kaasa laulnud, teised olid neid 4 imelikult vaadanud. (ma ise käisin samal teenistusel paar nädalat tagasi). Oeh, kogudustega on suht kurb seis. Pole leidnud sellist õigest kohta, kus käia ja kuhu panustada. Jube kurb. Oleme kõik suuremad kogudused siin Lahtis läbi käinud. Jah, eks otsime veel, anna ei alla.

Mõnusat nädalat!

Thursday, March 3, 2011

How to make friends?

Järgnevalt mõtted sõprusest...

Väga raske on kolida uude kohta ja hakata peale nullist, eriti kui ees ei ole ühtegi tuttavat..
Meie elu on viimasel ajal just selline olnud. Kolisime Soome ja kohapeal ei olnud kedagi ootamas. Lubasin selle aasta alguses, et näen kõvasti vaeva, et kohaneda siinse eluga ja leida uusi tuttavaid/sõpru...olen üritanud käia erinevates, mis on "potentsiaalsed-uute-inimestega-tutvumiskohad" nagu kirikud, mänguväljakud, keelekursused, pereklubid ja muud taolised.
Mis on selle tulemus?
....on tekkinud tuttavaid, uusi ja huvitavaid, aga selliseid häid sõpru mitte. Võib-olla ma olen liiga kärsitu aga võib-olla selles eluetapis, kus ma olen, ei olegi enam nii lihtne ja võimalik leida endale häid sõpru. Äkki need kõige paremad sõbrad ongi need, kellega jagan minevikku: kooliaega, lapsepõlve, Tartu-mälestusi....
Samas, paljud lapsepõlvesõbrad on ära kadunud, sest nendega oleme läinud nii eri teed, seega ühine minevik ei garanteeri, et me ka tulevikus head sõbrad oleme.
Kuidas leida häid sõpru?
Kas on võimalik saada headeks sõpradeks, kui ei ole palju ühist, näiteks on ainult samavanuselised lapsed?
Kas sõpradel peaks olema sarnased iseloomud?

Oeh...raske...usun, et aeg annab arutust.

Siinkohal tervitan kõiki oma kaugeid häid sõpru...olete mulle väga kallid!

Wednesday, March 2, 2011

Kas sa jalutaksid mööda?

Tegin eile aega parajaks ja olin just poodi sisenemas kui korraga sattusin ootamatusse olukorda.
Nimelt poe ees oli üks ratastoolis mees, kes võitles libedaga ja mässas seal oma tooliga nii, et ta libastus ja kukkus toolist välja vastu jääd. Ja see kõik juhtus mu silme all. Muidu ma ei kahtlekski kas minna appi ja kuidas seda teha aga see mees nägi natuke kahtlane välja: tal oli vist mingi närvihaigus, nii et ta tõmbles koguaeg, ka siis kui istus rahulikult oma toolis ja lisaks ta ei rääkinud selgelt vaid oli näha, et tegemist on haige ja õnnetu inimesega. Välja nägi nagu kodutu. Ja seal ma siis olin, mees kukkus toolist välja, ise ei saanud sinna kuidagi tagasi, oli äärmiselt vihane ja pahane ja üleüldse, raske olukord. Mida tegin siis mina?
Nii jube kui see ka ei oleks, siis minu esmane mõte oli, et äkki keegi teine veel seda nägi ja tuleb ise appi. Kedagi väga läheduses ei olnud. ..
Mida teha....tahtsin ära joosta ja see õnnetu inimene kellegi teise hooleks jätta. Mitu korda vaatasin ja mõtlesin, kartsin teda puudutada ja temaga tegemist teha. Õnneks sai mu süda ikkagi minust jagu ja sain aru, et ma ei saa oma kohustust kellelegi edasi anda vaid pean ise mõtlema, kuidas aidata just sel hetkel just selles kohas. Vaatasin ringi ja kutsusin kaugemalt paar meest appi, sest ise ei oleks jaksanud ma seda meest tooli tagasi tõsta. Hoidsin ratastooli paigal ja nad aitasid teda peale tõsta. Korjasime ta asjad kokku ja mees läks oma tooliga edasi.

Oeh...selline ootamatu olukord, mis muutis mu elu.

Miks me tahame õnnetutest inimestest mööda jalutada?
Miks ma ei suuda kohe reageerida ja teda aidata?
Miks ma kardan inimest, kes näeb välja teistugune kui mina?
What Would Jesus Do?
Lahkusin sealt ja pikka aega veel peale seda mu süda puperdas, tundsin ennast kohutavalt, et ma olin üldse tahtnud ära minna.
Kas sa jalutaksid sellisest inimesest mööda? Aitaksid sa teda?

Ma tahan muutuda ja olla selline, kes ei karda, kes tahab aidata ja kes ei mõtle hetkekski mida teha...
Jeesus, muuda mind!!!!