Ma arvan, et igas perekonnas, kus on lapsed, on tihtipeale nii, et unustatakse ära, et selline asi nagu abikaasade omavaheline suhe on üldse olemas. Seda puhtalt seetõttu, et lapsed võtavad kogu aja ära ja energia läheb nende peale, hommikul saadad mehe tööle, päev läbi oled lastega, õhtul kui mees tuleb koju, räägid sellest, mis päeval juhtus ja siis jäävad lapsed magama aga selleks ajaks oled sa ise vb juba ammu sügavas unes (meil on tihtipeale nii) ja sellist aega, et mehega rääkida ja olla nagu ei olegi. Kurb. Aga tõsiasi on see, et pere on rajatud mehe ja naise suhtele ja kui nende suhe on nõrk, siis see väljendub ka selles, kuidas terve pere toimib, kuidas lapsed reageerivad ja omavahel läbi saavad jne. Seega, minu arust on abikaasade suhe kõige tähtsam ja peaks olema prioriteet ja alles siis tulevad lapsed ja nende vajadused. Kerge öelda, raske teha. Raske, sest meil ei ole nädala jooksul mitte ühtegi inimest, kes saaks lastega olla, et me saaks korra välja minna kahekesi. Raske, sest paratamatult kerkivad ikkagi laste vajadused kõigepealt esile ja siis alles enda igatsused ja unistused. Mida siis teha? Aega võtta ja julmalt....sest kui emme ja issi saavad hästi läbi, siis on lapsed ka palju õnnelikumad.
Et siis 10 päeva veel ja siis me...
Et siis 10 päeva veel ja siis me läheme...
Et siis 10 päeva veel ja siis me läheme kahekesi...
I'm glad:). meil isegi ainult ühe koeraga on nii, et talle kulub nii suur osa ajast, et muuks nagu ei jäägi. töö ja koer:D kolmekesi saame olla küll, aga kahekesi... :D
ReplyDeletetehke siis palju pilte ja sheerige siin:D saame kõik killukese kevadet:D
Sheerime kindlasti aga enne tuleb lapsed Eestisse vanavanemate juurde toimetada ja välja mõelda, kuidas kõigile parem, tegemist jagub.
ReplyDelete