Minu kolm präänikut

Mind on õnnistatud kolme imearmsa pojaga ning olen ülimalt tänulik nende eest. Poisid on jubeägedad! Mõtlesin jäädvustada väheke seda, millised nad hetkel on ja mis neile huvi pakub. Panen seda eelkõige enda jaoks kirja, just nii nagu emotsioonid ja mälu mind juhivad.

Kristopher

Meie esmasündinu on 5-aastane ja pisikesest pojast on asi kaugel. Kõige vanema pojana on tal juba nii palju tarkust kogunenud, et ta mind tihti lööb pahviks oma jutuga. Mõnikord vaatan ja jälgin teda ja tuletan meelde neid esimesi emotsioone kui ta Rapla haiglas sündis. Kui pisike ta oma 3,2-kilose kehaga oli. Kuidas iga ta liigutus ja grimass oli ahhetamapanev. Kuidas ta väänles ja oli niiniii pisike, et me ei osanud temaga midagi teha. Ei osanud peput kraani all puhtaks pesta ega magada rahulikult, sest tahtsime koguaeg ikka näha kas ta hingab korralikult ja kas tal kõik on hästi. Ja nüüd on ta juba nii suur ja asjalik. Õnneks veel igatseb mõnikord kaissu tulla ja lasteaias tohin veel musi-kalli-pai teha. K-le meeldivad kivid, neid kogub ta igal võimalusel. Ma arvan, et meil on kodus antud hetkel vähemalt 100 kivi, mida ta õuest on toonud, puhtaks pesnud ja näidanud "emme, vaata kui ilus ja huvitav kivi". Sama sai tehtud ka Euroopa-reisil, kõige erilisem on kivi Eiffeli-torni alt. Üldse on ta natuke looduslaps, meeldivad talle oksad ja taimed, tahab koju hästi palju ilusaid rohelisi taimi osta. "Mulle ja emmele meeldivad rohelised taimed". K tahab juba eelkooli minna ja tunnetab seda, et ta on kõige suurem vend. Võtab vastutust ja teda saab Jossu valvamises usaldada (ei ole muret, üksi ma teda ei jäta Jossuga, lihtsalt kui nad on kõrval toas, siis tean, et ta jälgib, et Jossu midagi väikest suhu ei paneks). K tunneb huvi tähtede ja lugemise vastu, tegeleme asjaga. Oma nime oskab kirjutada kui keegi talle tähed ette ütleb, sest nagu ta ise teab, tal on ju kõige pikem nimi (10 tähte ikkagi!- what were we thinking??). Lasteaias on tal kõik sõbrad ja kuna käib Pga samas pererühmas, siis K oskab väga hästi läbi saada 1-aastastega, teeb neile nalja ja aitab kui vaja. On tõeline suur venna. K on kodus hoovi peal kõigi tüdrukute lemmik, sest ta viitsib neid taga ajada. Tüdrukud hüüavad "Kristopher" ja tema hakkab nende järel jooksma...tüdrukud koguaeg kiljatavad ja lõbu kui palju. Mõnikord K ütleb, et talle tüdrukutega ei meeldi nii palju mängida, sest nad kamandavad koguaeg. Tema tahaks ainult poistega mängida. K tahab alati kohe kõike osata ja talle ei meeldi kui teda õpetatakse (emasse?). Huvitub teadusest, tahab teada kuidas kõik toimib (maavärinad, vulkaanid, tornaadod). Teab lohutada, et kui pissihäda on hästi suur ja kohe pissile ei lähe, siis kui üks neer peaks haigeks jääma, inimene veel ära ei sure, sest meil on ju kaks neeru. Tahab minna Saksamaale sportautoga sõitma, sest seal ei ole kiirteedel kiiruspiiranguid (issi mõjutus). On harjunud alati võitma. Kui temaga lauamänge mängida (ka üks lemmiktegevustest) siis lepime alati kohe alguses kokku, kas mängima ausalt või ebaausalt. Ebaaus mäng tähendab seda, et ta teeb natuke sahkermahkerit juhul kui ta ei ole võitmas. Meeldivad arvutimängud aga kuri emme lubab neid ainult max 30-45 minutit päevas mängida. K saab liiga kiiresti suureks. Räägib oma 3 ja 4-aastase ajast "kui ma laps olin, siis...." On uutes olukordades ja uute inimestega alati ettevaatlik, tal võtab aega, et üles soojeneda....aga kui ta seda teeb, siis korralikult.

Philip 

Minu kullakallis Philip sündis sedasi, et tal oli vasaku põlve peal sünnimärk. See on tal siiani ja see tuletab igakord meelde meie esmakohtumist, kohe tundsin ära, et see on minu poja oma armsa sünnimärgiga. P on meie jõmm, ronib ja teeb hulljulgeid tempusid, ei karda midagi. On alati esimene, kes midagi uut proovib, kes uue lapsega mängima läheb. Kui K ei julge teisele korrusele üksinda minna (sest on pime), siis P pakub, et ta tuleb temaga kaasa. Lasteaias tuntakse P-d "hymypojana", sest ta pidavat nimelt koguaeg naeratama. Kiidetakse ta huumorisoont ja et ta oskab hästi liikuda ja laulda. Ülitubli venna, kes jääb tihti oma suure venna varju. On enamjaolt kodus mängudes ja võidukatsumistes teine. See muidugi ei meeldi talle ja tihtipeale peab rusikad appi võtma, et oma nördimust väljendada. "Venna jälle võitis" Kui vihastab, siis korralikult ja kiiresti (nagu ema) ja siis rahuneb maha. P-le meeldivad koerad (neid on tal pehmeid kaisus 2-4). Tahab endale päris koera...ootab seda aega. "Kas me nüüd võtame endale koera?" P on vaimustuses kõikidest ehitusmasinatest, tööautodest ja eriti tuletõrjeautodest. Küsib väga tihti ärgates "kas täna on minu sünnipäev?" ,sest ta teab, et siis ta saab endale suurte poiste lego tuletõrjemaja. P oli endast väljas kui nägi emme-issi pulmavideot. Nuttis hüsteeriliselt, et miks teda pulma kaasa ei võetud. Ükski seletus ei olnud piisav. Viimasel ajal on hakanud puzzlesid uue innuga panema. Kui alustab, siis paneb vähemalt 10-15 järjest. Suudab väga hästi keskenduda oma tegevuses ja ei pane emme-issi käske tähele. Värvib superhästi ja püüdlikult, naudib väga. Lasteaias on tema sõbrad kõik need, kes on K sõbrad. P armastab üliväga tädi Mari ja tema kutsut Suziet. Räägib tihtipeale, kus nad kõik koos käinud on ntks Ameerikas lennukiga jne (tegelikult ei ole enamus asju juhtunud päriselt). Võistleb koguaeg vennaga ja üritab kõike õppida, mis K, sellega imab sisse jube palju infot. Teab, kuidas maailmas asjad toimivad. Ple meeldib kaisus magada kõige rohkem vndadest. Iga öö väidab, et ta nägi halba unenägu ja tahab nüüd kaissu tulla (tundub, et see on pigem õpitud kavalus, mis toimib). P on ära õppinud väljendi "nii igav on", nüüd kasutab seda igal võimalusel. "Mul on nii igav magada" "Issi, nii igav on kui sa sõidad autoga otse koguaeg"

Joseph

Meie väike Jossu on meie kõigi silmatera ja naerupall. Ta on koguaeg rõõmus. Jossu on kolmest beebist kõige aktiivsem. Toe najal hakkas püsti tõusma 8-kuuselt, nüüd 10-kuuselt tõuseb ilma hoidmata üles ja seisab sedasi mõnda aega. Ingmar väidab, et ta on juba paar sammu ka teinud (mina seda näinud ei ole). Jossuga on olnud koguaeg selline tunne,  et tema on esimene beebi, avastan kõike uuesti ja seda suurem on rõõm. Naudin iga hetke ja olen igapäevaselt tänulik selle pisikese poja eest. Jossul on koguaeg kuhugi kiire, paigal olla ei taha, sest sel ajal võiks ju maailma avastada ja kuhugi minna. Milleks istuda rahulikult kui emme riideid paneb selga või mähkmeid vahetab. Tähtis on liikuda ja avastada, no time for rest! Jossu tahab alati olla seal, kus vennad. Hommikul manab näole kõige suurema naeratuse kui näeb vendasid. Vendadel on muidugi päris raske kui Jossu kõik nende ehitatud majad, rongiteed jne ära lõhub. Kui vennad mängivad lauamänge või panevad puzzlesid kokku, siis Jossu läheb ronib täpselt sinna keskele, kõhuga lauamängu peale või puzzle peale, sest ta tahab alati seal olla, kus suured vennad on. J armastab muusikat ja seda kui issi kitarri mängib (seda naudib terve pere). Oleme pidanud lastearstide juures mitmeid korda käima ta vähese kaalu pärast, kuid õnneks on kõik hästi olnud ning peamiseks süüdlaseks on tema aktiivsus, ei ole piisavalt sõnu, et seda kirjeldada. Jossu on meil hetkel sellises eas, et ta topib KÕIKE suhu ja kui aus olla, siis olen pidevalt endast väljas ja infarkti saamas. Jälle ta hakkab öökima ja midagi on suus, ta suudab ikka tõesti kõik suhu toppida. Selle vastu annan ma talle lutti, kuid sellest on tal tõeni sõltuvus tekkinud. Jossu on koguaeg õnnelik ja oma naeruga nakatab meidki. Oleme kõik ülitänulikud, et me sellise ägeda kolmanda poja saime.


Ohh, mis saaks veel ilusamat olla? Milline õnn on olla nende kolme poja emme!

Edusammud integreerumisel..

Jah, ja nüüd ongi nii, et oleme kõik tegemas edusamme.. ja olgem ausad, on ka viimane aeg, sest täpselt 3 aastat tagasi kolisime ametlikult oma kahe lapsega Soome. Esimene aasta olime Lahtis ja nüüd oleme kohe 2 aastat Porvoos elanud.

Nimelt peale meie kolimist juuni alguses uude kohta Porvoos oleme integreerumisel saanud tugeva tõuke ja edasiarengu. Meie ümber on palju noori ja tublisid perekondasid, kellel kõigil on lapsi. Meil on palju ruumi, kus lapsed saavad joosta ringi ja meie siis muude emmede-issidega tutvuda. Ja nii see juhtuski, et meie Kristopher hakkas viimaks soome keelt rääkima!!!!!!!!!!!!!!!!!! Ta on ju pikalt kerhos (päevaklubis) käinud ja 4 kuud ka 1,5 aastat tagasi lasteaias aga kuni augustikuuni ma ei olnud kuulnud, et ta ise soome keelt räägiks. Ma teadsin, et tal seda passiivset soome keelt on piisavalt, sest ta sai justkui kõigest aru aga suust ei tulnud midagi välja ja nüüd ta siis räägib pikkade lausetega ja väga korrektselt. Olen nii õnnelik! Sellele on kaasa aidanud kõik naabrilapsed, kellega tunde iga päev mängitakse ja lasteaed, kuhu poisid augusti lõpus läksid. Todella hyvä! Öelge veel, et elukoht ja ümbritsev keskkond ei mängi siin rolli.

Teine tore uudis on see, et esimest korda selle 2 aasta jooksul on meid viimaks Porvoos kutsutud sünnipäevale, nii et sünnipäevalaps on soomlane. Lahtis läks selleks 1 aasta aega ja Porvoos 2 aastat. Naabritüdrukul on homme sünnipäev ja meie saame kaema minna, kuidas soomlased oma laste sünnipäevasid tähistavad. Oleme põnevil!!!

Lasteaed on samuti suure vauhtiga (hooga) tööle läinud ja poistele meeldib seal. Neljapäeval oli lastevanemate koosolek ja tõdesin, et kui nii toredatel vanematel on vähemalt pooltki nii toredad lapsed, siis on mu poegadel ülivedanud, et nad selliste lastega saavad samas rühmas olla. K ja P käivad kristlikus eralasteaias ja ma olen väga õnnelik. Kasvatajad on toredad ja neile endale meeldib. Neil on mõlemal üks ja sama sõber tekkinud, kelle eeskujul küsiti eile, et emme, millal meil kommipäev on. Karkkipäivä (kommipäev) on Soomes see üks päev nädalas kui kommi saab süüa. Ma ei ole kuulnud, et Eestis sellist kommet oleks. K tahtis, et meilgi tekiks selline päev. Tema oli aru saanud, et sel päeval võib süüa nii palju kommi kui tahad. Kui ma talle seletasin, et muudel päevadel ei tohi siis üldse süüa, oli ta natuke pettunud. Pika mõtlemise järel tuli ta arvamusele, et muudel päevadel võib ainult ühe kommi süüa ja laupäev (karkkipäivä) on siis see päev kui võib süüa nii palju kui tahad. Ohjah, eks me vaatame seda asja, esimene kommipäev on igal juhul seljatatud.

Egas muud kui jätkuvalt integreerume. Minu järgmine samm on minna välisõhu vaibapesulasse, kuhu saab oma vaiba ja pesuvahenditega minna ja seal ise vaiba puhtaks pesta. Seal on selline suur alus, kus telgedel saad vaipa küürida ja hiljem natuke kuivemaks pigistada, et koju kuivama viia.See on tõeline soomlaste asi, sest ma ei ole Eestis seda kusagil näinud. Proovin lähinädalal asja ära teha.

Seniks kirjutamiseni...

Porvoo

Oleme viimase kolme aasta jooksul elanud viies erinevas linnas. Ja seda siis Soomes. Elukohaks on olnud Lohja, Kuusankoski, Helsingi, Lahti ja Porvoo.

Porvoos oleme nüüd olnud 1,5 aastat ja paremat kohta ei oska tahta. Porvoo oli eelmine aasta kõige populaarsem Soome sihtpunkt turistidel ja selleks on ka põhjust. Porvoos on ainulaadne vana osa, mida paljudes linnades ei ole, sest need on nii uued. Siin on ilus jõgi, mis voolab läbi kesklinna, meri on kohe lähedal ja järvesid on ümbruses piisavalt. Porvoos on palju vanasid puumaju, mis on saanud linna sümboliks, ühes sellises puumajas elame ka meie. Siinsamas meie hoovi peale on skulptor Ville Valgren mingi aeg elanud ja ajalugu on palju ümberringi. Ka kuulus Runeberg on siin kõrvaltänaval kunagi elanud..Te ei tea, kes need mehed on? Ega minagi teadnud...tutvun siin kohalike nimede ja Soome ajalooga...

K. kerho asub Toomkiriku taga ja selleks, et sinna jõuda tuleb jalutada kesklinnast läbi ja kogu see tee on nii super, iga kord kui jalutame, olen ülimalt tänulik, et siin linnas saan elada. Siin on nii mõnus feeling, mida ma ei ole teistes linnades kohanud. Loomulikult on siin palju soomerootslasi, mis teeb natuke raskeks olukorra, sest ma veel rootsi keelt väga ei oska (kuigi meil on Ingmariga algtaseme kursus läbitud, minul küll poolikult J. tõttu aga kavatseme jätkata:). Oleme viimased kuud palju mõelnud, et äkki peaks Kotkasse kolima, sest Ingmar töötab seal ja ta peab iga päev sõitma 160km, et saada tööle ja tagasi aga....Porvooga Kotkat võrrelda ei saa...ja kuidagi on tekkinud praeguseks rahu, et Porvoo on hetkel meie linn.
Lastega on siin mõnus elada, sest linn pakub palju võimalusi, et trennis käia. Toon näitena K ulkoliikuntakerho (õuetrenn??) mis toimus esmaspäeviti augusti lõpust kuni aprilli alguseni ja kogu selle trenni maksumus oli kokku 20 eurot. Aga selle eelduseks on, et oled piisavalt kiire, et oma laps esimesena ära registreerida, muidu jääd kohast ilma. Samuti on Porvoos ülimõnus ujula, mille ühekordne pääse täiskasvanule on ainult 5 eurot. Kõigi nende basseinide ja saunade eest on see väga soodne. Loomulikult eelkooliealised lapsed on tasuta. Ja neid põnevaid avastusi siin linnas jagub...

Mis mu jutu point on? Ilmselt see, et Porvoo on ilus linn, mida peaks külastama...
Olen õnnelik, et saame siin elada.
Tulge meile külla..

Eestisse

Ma ei saa jätta rõõmustamata.....!!!!! J-i pass ja id-kaart on valmis ja me saame kolmapäeval minna Eestisse. Käisin ise viimati kodumaal detsembri lõpus ja igatsus on suur. Eestis on alati ülihea käia ja tore, et kõik onud-tädid ja vanavanemad näevad meie kõige pisemat. Meil on alati kõik need külastused viimse kui tunnini ära planeeritud ja peale Eesti-reisi on selline väsimus ja minu poolt tihti lubadus, et nüüd ei lähe enam tükk aega, ei jaksa....aga siiski, Eesti on Eesti. Tallinnasse jõudmine on alati nii kodune ja mõnus ja seda ei muuda miski, et Eesti on meie kodumaa. Õnneks elame piisavalt lähedal, et poistel säiliks head suhted lähisugulaste ja -sõpradega. Igatahes, siit me tuleme...:)

Mõned pildid...

 Väike 2-kuune Joseph, naeratab ja jutustab juba...nii palju rõõmu.

 2-aastane Philip, põhiline mäng käib legodega.

 Õue sai ehitatud lumememm ja lumekoer (Philipi soovil), need on meil väga pikalt vastu pidanud.

Issi mõnikord õpib sedasi...

Kodune kolmega...

Ja olengi ametlikult kolmega kodune. Paljud imetlevad ja imestavad, et kuidas ma jaksan...
Kui aus olla, siis jaksan. Väsinud olen ikkagi aga minu jaoks ei ole väga vahet, kas olla kahega või kolmega kodune, elu on igal juhul piisavalt crazy. Praegu on veel hea, sest J. magab suhteliselt palju. K ja P mängivad nii ilusasti koos ja nendega on lihtne. Hommikul vaatavad natuke multikaid, sööme, mängivad legodega ja siis kella 10/11 paiku õue. J. magab vankris ja käime mänguväljakul. Siis tagasi tuppa, söök, mäng ja 13st voodisse. Tavaliselt K ja P lollitavad kaua aga üldjuhul jäävad magama ja siis jõuab juba I koju ja on palju lihtsam, sest tema mässab suuremate poistega, käib nendega trennis, ujumas jne. ja sedasi need päevad mööduvad, jube kiiresti. Tundub päris lihtne, eks?

Tegelikult tunnistan, et õpin iga päev kannatlikkust. Ma ei suuda olla lastega kannatlik kui nad lollitavad ja sõna ei kuula, esimese hoobiga tahaks jubedalt pahandada ja karjuda. Heaks näiteks on see, kui vanemad poisid on päevaune ajal oma toas ja teevad kõike muud kui magavad. Mina ise ei saa ka puhata ja sedasi ma käin, et loen oma toas 10ni ja siis lähen nende tuppa ja pahandan aga samas üritan mitte endast välja minna.

Oeh, õpin iga päev seda, et mina olen inimene, väga puudulik inimene ja ma ei saa üksinda hakkama. Olen kaugel täiuslikkusest...ja mul on veel palju õppida. Mul üks tuttav ütles, et ta on aina rohkem seda meelt, et lapsed ei ole meile antud, et me neid õpetaksime ja kasvataksime vaid nemad kasvatavad meid, eks see ole tegelikult kahepoolne...aga jah, hetkel nende koduste mõtetega lõpetan..

Joseph Andrus

13.01.2013 sündis pisike Joseph Andrus.

See oli esimene kord kui mul läks mitu päeva üle tähtaja, olin juba 3 nädalat valmis, et ta võib iga hetk tulla aga näe, ei olnud tal kuhugi kiiret. Kuna plaan oli Soomes sünnitada, siis peamine küsimus lisaks sellele, et millal ta tuleb, oli, et kes on suuremate poistega kui ta tuleb. Kuna minu 2 õde olid juba valves meil siin olnud ja nende siinoleku ajal ei juhtunud midagi, siis saatsime nad tagasi Eestisse. Ja viimaks oli ämma kord, kes tuli esimest korda meile siia külla. Kuna tema sai ka ainult teatud aja olla, siis oli 40+3 juba päris põnev, sest oli jäänud ainult 2 päeva ämma lahkumiseni. Kui pisike oleks hiljem sündinud, siis I oleks mind ilmselt kiiruga haiglasse viinud ja siis tagasi tulnud koju, et olla koos suuremate poistega kodus. Õnneks läks kõik väga hästi ja pühapäeva hommikul kl 9 ärkasime üles rõõmsalt, olin öösel hästi maganud. Ärgates ei olnud mingit tunnet aga wc-s nägin, et limakork oli tulnud ja see viitas lähenevale sünnitusele. Kuna mul käivad need asjad kiiresti, siis ütlesin Ile, et lähme nüüd haigla...tegime poistele musi ja kalli ja võtsime oma kompsud ja asusime autoga haigla poole. Auto peal olid ka esimesed valud umbes 5-6 minutiliste valudega. Kell 9.20 olime haigla ukse taga ja ämmakas tuli meile vastu, koridoris oli vaikus ja ühtegi konkurenti sünnitamas ei olnud. Ämmakas vaatas, et 7cm avatust ja suunas kohe sünnitussaali. Ta oli ise hästi rahulik ja suure kogemustepagasiga, soojendas pisikesele riideid ja pani süste ja muid asju valmis. Peagi muutusid valud jubedamaks ja olid 3 min. vahedega. Õnneks oli piisavalt aega, et puhata valude vahel. I oli ka rahulik, aitas hingata ja masseeris selga. Terve sünnituse aja olimegi kolmekesi, mitte ühtegi arsti ega muud ämmakat ei olnud näha. Valutasin intensiivselt kuni 10.22 hakkasid pressid. Enne presse tulid veed ära. Midagi ilusat siin ei olnud ja valu oli jube aga täna sellele "jube valusale neljale minutile" sündis kl 10.26 meile pisike poja. Poja oli ilus ja roosa ja tegi vaikselt häält. Anti mulle kohe sülle ja tutvusime. Jube positiivne sünnitus oli võrreldes eelmistega. Kõik oli nii vaikne ja rahulik, inimesi oli vähe ja aega oli piisavalt, et puhata. Poja oli täitsa oma nägu...jube tore oli teda viimaks näha. Apgariks 9/9 ja kaal 3780 ja 51 cm pikkust. Selline lugu siis. Olin veel paar tundi sünnitussaalis: platsenta, rinna andmine jne. Üllatus oli seegi, et mingi aja pärast tõi ämmakas meile süüa. Laud oli kaetud sini-valge lipuga ja mulle ja Ile oli võileiba, jogurtit, küpsiseid ja veiniklaaside sees õunasiidrit. Selline uhke tunne, et keegi meile pidulikult kandikul süüa tõi. Peagi sain palatisse ja nii see läks. Harjusime ja imetlesime ja olime 2 päeva haiglas. Kodus ootasid 2 poissi, kes olid haiglas juba venda uudistamas käinud. Kui aus olla, siis siiani harjume. Igavaid hetki ei ole. Õnneks sai I ka esimesed 2 nädalat meiega olla. Nüüd saab meie Joseph peagi 1-kuuseks ja sööb ta ilusasti, magab ka suhteliselt hästi. Väsimust on mul siiski palju ja toss on väljas aga kolmest pojast on palju rõõmu.