Kodune kolmega...

Ja olengi ametlikult kolmega kodune. Paljud imetlevad ja imestavad, et kuidas ma jaksan...
Kui aus olla, siis jaksan. Väsinud olen ikkagi aga minu jaoks ei ole väga vahet, kas olla kahega või kolmega kodune, elu on igal juhul piisavalt crazy. Praegu on veel hea, sest J. magab suhteliselt palju. K ja P mängivad nii ilusasti koos ja nendega on lihtne. Hommikul vaatavad natuke multikaid, sööme, mängivad legodega ja siis kella 10/11 paiku õue. J. magab vankris ja käime mänguväljakul. Siis tagasi tuppa, söök, mäng ja 13st voodisse. Tavaliselt K ja P lollitavad kaua aga üldjuhul jäävad magama ja siis jõuab juba I koju ja on palju lihtsam, sest tema mässab suuremate poistega, käib nendega trennis, ujumas jne. ja sedasi need päevad mööduvad, jube kiiresti. Tundub päris lihtne, eks?

Tegelikult tunnistan, et õpin iga päev kannatlikkust. Ma ei suuda olla lastega kannatlik kui nad lollitavad ja sõna ei kuula, esimese hoobiga tahaks jubedalt pahandada ja karjuda. Heaks näiteks on see, kui vanemad poisid on päevaune ajal oma toas ja teevad kõike muud kui magavad. Mina ise ei saa ka puhata ja sedasi ma käin, et loen oma toas 10ni ja siis lähen nende tuppa ja pahandan aga samas üritan mitte endast välja minna.

Oeh, õpin iga päev seda, et mina olen inimene, väga puudulik inimene ja ma ei saa üksinda hakkama. Olen kaugel täiuslikkusest...ja mul on veel palju õppida. Mul üks tuttav ütles, et ta on aina rohkem seda meelt, et lapsed ei ole meile antud, et me neid õpetaksime ja kasvataksime vaid nemad kasvatavad meid, eks see ole tegelikult kahepoolne...aga jah, hetkel nende koduste mõtetega lõpetan..