Carpe Diem!

Mäletan, kuidas keskkoolis õppisin selle ladinakeelse väljendi tähendust ja see kuidagi jõudis otse mu südamesse. Me ei tea, palju meil on elupäevi antud, me ei tea, mis homme juhtub, me ei tea, kaua me saame oma lähedastega koos olla ja sellepärast Seize the Day! Võta maksimum igast päevast ja ela seda nii hästi kui oskad. Naudi seda, mida Jumal on sulle kinkinud, ole tänulik...Ma ei tea täpselt, mis on elu mõte, tähendab ma ei oska seda ühte lausesse panna aga seda ma olen küll viimastel päevadel õppinud, et mul on põhjust olla tänulik ja õnnelik. Tahan, et võiksin iga päev ärgata tänutundega ja tõesti võtta ka igast argipäevast maksimum. Viimasel ajal on see välja tulnud just kodus olles ja poistega toimetades. Antud pilt on tehtud pargis ja K ronis ise üles mänguväljakule aga alla ei julenud lasta. Istus seal üleval ja lihtsalt tardus, muidu on tubli luimäetaja aga see oli palju-palju kõrgem kui tavalised liumäed. Hakkas siis karjuma, et emme, tule ka, emmega koos tahan alla. Mina muidugi vastasin, et ma ei hakka sinna üles ronima, sest see ei ole nii lihtne ja tule parem alla. Tükk aega ajasime mõlemad oma jonni kuniks ma mõistsin, et see on just minu carpe diem hetk, mul on väike poja, kes armastab ja usaldab mind üle kõige. Ta tahab minuga koos alla lasta, sest nii on tal turvalisem ja mida teen mina... lähtun oma enda mugavusest ja ei viitsi kuhugi ronida. Oeh, võtsin end kokku ja alustasin ronimist, tegemist oli väga suure mänguväljakuga ja pidin läbima mitu takistust enne kui liumäele jõudsin. Võtsin siis poja sülle ja lasime alla ja täitsa lõpp, ma ikka kiljusin, selline värin käis läbi. Selle tulemusel tekkis meil mõlemal hasart ja tegime mitu korda veel sama tempu ja nalja oli nabani, nautisime!

Teine hetk on õhtuti, kui mul käib mingi hea film või on midagi muud vaja teha ja siis K palub, et ma temaga raamatuid vaataks, üldiselt pole nagu probleemi aga viimasel ajal on ikka olnud, et ütlen talle, et las issi tuleb vaatama, emme tahab oma filmi vaadata. Päris isekas, või mis? Ja siis ma olen jällegi taibanud sama asja, et K jaoks see on nii-nii oluline, see tekitab temas kindlust ja lähedust, tal on lihtsam uinuda ja samas raamatute läbi ta õpib meeletult. Seega, võtan igast raamatuvaatamisest maksimumi. Neid hetki on tegelikult palju. Aga kuna ma olen kodune oma kahe pisikesega, siis on minu "carpe diem" hetked just niisugused.