Tegin eile aega parajaks ja olin just poodi sisenemas kui korraga sattusin ootamatusse olukorda.
Nimelt poe ees oli üks ratastoolis mees, kes võitles libedaga ja mässas seal oma tooliga nii, et ta libastus ja kukkus toolist välja vastu jääd. Ja see kõik juhtus mu silme all. Muidu ma ei kahtlekski kas minna appi ja kuidas seda teha aga see mees nägi natuke kahtlane välja: tal oli vist mingi närvihaigus, nii et ta tõmbles koguaeg, ka siis kui istus rahulikult oma toolis ja lisaks ta ei rääkinud selgelt vaid oli näha, et tegemist on haige ja õnnetu inimesega. Välja nägi nagu kodutu. Ja seal ma siis olin, mees kukkus toolist välja, ise ei saanud sinna kuidagi tagasi, oli äärmiselt vihane ja pahane ja üleüldse, raske olukord. Mida tegin siis mina?
Nii jube kui see ka ei oleks, siis minu esmane mõte oli, et äkki keegi teine veel seda nägi ja tuleb ise appi. Kedagi väga läheduses ei olnud. ..
Mida teha....tahtsin ära joosta ja see õnnetu inimene kellegi teise hooleks jätta. Mitu korda vaatasin ja mõtlesin, kartsin teda puudutada ja temaga tegemist teha. Õnneks sai mu süda ikkagi minust jagu ja sain aru, et ma ei saa oma kohustust kellelegi edasi anda vaid pean ise mõtlema, kuidas aidata just sel hetkel just selles kohas. Vaatasin ringi ja kutsusin kaugemalt paar meest appi, sest ise ei oleks jaksanud ma seda meest tooli tagasi tõsta. Hoidsin ratastooli paigal ja nad aitasid teda peale tõsta. Korjasime ta asjad kokku ja mees läks oma tooliga edasi.
Oeh...selline ootamatu olukord, mis muutis mu elu.
Miks me tahame õnnetutest inimestest mööda jalutada?
Miks ma ei suuda kohe reageerida ja teda aidata?
Miks ma kardan inimest, kes näeb välja teistugune kui mina?
What Would Jesus Do?
Lahkusin sealt ja pikka aega veel peale seda mu süda puperdas, tundsin ennast kohutavalt, et ma olin üldse tahtnud ära minna.
Kas sa jalutaksid sellisest inimesest mööda? Aitaksid sa teda?
Ma tahan muutuda ja olla selline, kes ei karda, kes tahab aidata ja kes ei mõtle hetkekski mida teha...
Jeesus, muuda mind!!!!
On küll raske. Raske on just rasket inimest aidata- nt suurt meesterahvast. Olen ka näinud olukordi, kus oelks olnud abi vaja, aga samas mõelnud, et ma tõesti ei jõua teda toetstada, et ta minu najal saaks nt trammist maha astuda. õnneks on olnud mehi läheduses, kes on saanud siis aidata, aga omal südames ikka halb tunne. ma ei kahtlegi, kas kutsuda kiirabi vms, aga just sellised füüsilist jõudu nõudvad asjad. muidugi hakkaks karjuma, kui keegi ei aitaks, et keegi siis tuleks.. aga südames ikka loodad, et see keegi tuleks ise. selline vastiku äpu sotsiaaltöötaja tunne on siis- et tahaks aidata, aga ei jaksa. natuke nagu saad, aga see appi hüüdmine ei tundu ka see aitamine, mida tahaks teha. see on loomulikult vahel parim, kui tõesti ise ei suuda. on jaa, nii raske, sest pigem vasrdab pea smõte, et appi, me ju kukuks koos või et ma pigem teen olukorra veel hullemaks. ei teagi, mis see on.. hirm vist. et kui ei saa hakkama, on teisel veel halvem.. (oleneb situatsioonist muidugi ka).
ReplyDeleteJah, üks asi on kindlasti see, et ma ei jaksa ja ma ei suuda teda kuidagi aidata aga mind hirmutas eelkõige minu esmane mõte, mis oli lihtsalt ära minna ja jätta ta sinna, ilma et ma üritaks ise mõelda, kuidas teda aidata saan...
ReplyDeleteMa arvan, et oleksin aidanud. Kuigi kindlasti oleks esimene mõte peas, kas minu ümber, seal lähedal on kedagi teist, kes teeks seda esimesena või ise. Sellised juhtumised panevad mõtlema, kui väga on vaja vabaneda eelarvamustest ja isekusest ning hädasolijale alati abikäsi ulatada.
ReplyDeleteKui küsida, what would Jesus do, siis vastused võivad olla eripärased - mõnele abivajajale pani Jeesus sülge näkku, teisele läks koju külla, kuigi sellele vaadati imelikult jne.
ReplyDeleteJah, üks ühele kõike ei saa ilmselt võtta aga peamised mõtted, mis on seotud oma ligimese armastamise ja abistamisega, on kohandatavad ka tänapäeva olukordadesse.
ReplyDelete